“Mõtlesin, et kui mina seda ei tee, kes siis veel,” räägib Meeri Ottenson sellest, kuidas temast enam kui kolm aastat tagasi Sadala külaseltsi eestvedaja sai. Hiljutise kodanikupäeva eel tunnustas vabariigi peaminister Andrus Ansip Meeri Ottensoni aumärgiga kui üht teenekat Eestimaa kodanikku.
Meeri on veel paar päeva pärast Stenbocki majas pidulikul vastuvõtul käimist nii suurest tähelepanust üksjagu kohkunud. “See oli ikka suur üllatus. Möödunud aastal tehti Aasta Sädeinimeseks, nüüd andis vald auraha, kas sellest juba küllalt ei olnud,” imestab ta. Et asju on saanud enamasti ühiskondlikus korras ajada, mis siis sellest. Rahvamaja tuli ju ära päästa. Ja temal algas siis ju parasjagu pensioniaeg. Kõik eelnevad ametid olid andnud niisuguseid kogemusi, mida siin just vaja läks. Ja pealegi poleks Meeri oma iseloomu teades lausa koduseks nagunii jääda tahtnud, kõrvalt vaatama, kuidas omakandi seltsielu hääbuma ja kunagine rahvamaja lagunema hakkab.
Oskused läksid käiku
Meeril on pensionile jäämise kuupäev hästi meeles ? 04. 04. 2004. Sestpeale oli ta valla sotsiaaltööst prii ja vaba voli käes. Kaua ta eriti ei kaalunud, kui selgus, et just teda vajatakse siinset seltsi- ja külaelu edendama, ning leidis, et tervist, jõudu ja energiat peaks tal veel jätkuma küll. Viimatine amet oli andnud hea baasi, kuidas asju ajada, ja võimaldanud omakandirahvast tundma õppida. “Tegelikult oligi mu elu sinnamaani olnud justkui praeguse tegevuse ettevalmistuseks. Sotsiaaltöös puutusin tõesti kokku paljude inimeste ja ametiasutustegagi, lisaks kõikvõimalikud koolitused ja õppused. Et enne seda olin ju päris kaua olnud majandi zootehnik, polnud selles piirkonnas peret, kus ma käinud poleks. Kasuks tuli kindlasti insener-ökonomisti amet endises Jõgeva KEKis. Projektide kirjutamisega sain igatahes hakkama,” räägib Meeri.
Esimene rahastatud projekti tulemusena saadi majale katus peale, ahjud korda, varikatus ehitatud, vesi sisse jne. Edasi hakkasid asjad juba tasapisi arenema. Praegu on Sadala Külade Seltsi rahvamaja mõnus paik nii omakandi rahvale kokkusaamisteks ja ettevõtmisteks kui ka mitmesuguste ülemaakonnaliste koolituste ja ürituste korraldamiseks.
Majas on jälle elu
“Kohalikule rahvale on Sadala rahvamaja alati väga tähtis olnud. Kunagi ehitasid talumehed selle oma rahadega. Erinevatel aegadel on selles majas ümbruskonna inimesed ikka koos käima harjunud. Praegusel vanemal põlvkonnal on nende seinte vahel kindlasti väga palju ilusaid mälestusi,” ütleb Meeri.
Eakam rahvas käib ka praegu majas väga agaralt koos. Väga oodatakse jututoa ehk vestlusringi päeva. “Need, kes ümbruskonnast vähegi jalgsi kohale jõuavad, tulevad iga kord. Kõigepealt teen nendega võimlemist ja siis istume laua taga, peame sünnipäevi või kuulame mõnda kasulikku loengut. Alati on midagi rääkida, kui mitte muud, siis “Kas mäletad…”. Rääkijaid on palju, kuulajaid võiks rohkemgi olla,” kõneleb Meeri. Jututoa memmed tulevad meeleldi ka appi, kus vaja. Mõni olevat oma abi pakkunud juba ka ees ootavale laste päkapikumaale detsembri keskpaigas. Ka lastega tegeleb Meeri meeleldi, omast ajast ja vabast tahtest ja sageli oma koduski, eriti suvel, kui põngerjatel rohkem vaba aega.
Rahvamajas käivad jälle hoogsalt harjutamas valla segakoor, rahvatantsijad, pühapäeviti ka poistebänd ning kord nädalas naisansambel, kus ka Meeri kaasa laulab.
“Uusaastaöö tants tuleb meie majas tänavu juba kolmandat aastat järjest. Siis on kindlasti jälle väga palju rahvast, eelmistel aastatel on olnud kaheksakümne inimese ringis. Jaanipäevadel on samuti rahvamaja juures palju rahvast. Kadripeod ja igasugu muud peod peame samuti maha ja paaril korral kuus tähistab majas enamasti keegi oma isiklikke tähtpäevi,” loetleb Meeri rõõmuga.
Optimismi ja säraga
“Kui me omakandi lastesse suudame sisendada kodutunnet ja seda hoida, siis elame veel,” on Meeri kindel. Sellepärast ongi ta eriti tähtsaks pidanud kõike seda, mis puutub lastesse. “Omakandi lapsed on meie kõikide kasvatada. Päris võõraid lapsi ei ole ja me ei või neist mööda vaadata,” leiab ta. “Minu arvates peaks juba põhikoolis õpetatama psühholoogiat ja rohkem perekonnaõpetust. Need on asjad, mida terve elu vajatakse, et osataks teha meeskonnatööd ja üksteisega arvestada. Muidu jääbki ainult rahakultuur valitsema,” räägib Meeri talle omase tulisusega.
“Ju mulle lihtsalt meeldib head teha,” vastab ta, kui küsida, miks ta kõike enamasti vabal tahtel ja tasu ootamata teinud on. Meeri alatine särav olek ja energia haarab kaasa ja innustab. Küllap see vist ongi kõige enam aidanud tal omakandi seltsielu hingeks kujuneda. Kui sõbrad ja tuttavad on harjunud nägema peamiselt vaid rõõmsa näoga Meerit, siis tekib küsimus, kas on üldse siin ilmas midagi, mis teda võiks pahandada. “Õelus,? vastab Meeri pikemalt mõtlemata.
“Metsa poole?
Meeri tutvusringis ei leidu naljalt inimest, kes poleks tema tehtud seeni või muid metsaannihoidiseid maitsnud ja kiitnud. “Mulle meeldib hirmsasti metsas käia. Eks ma ikka metsa poole olen. Metsas ma ju 1944. aasta septembris sündisingi, kui pere seal sõja eest varjul oli,” naerab ta.
Maal kasvanuna sai ta väikesest saati maatööd teha ja edaspidises elus pole miski raske ega võõras olnud. Ametit asus ta aga õppima tollases Tallinna Polütehnilises Instituudis. Kui ta 1970. aastal värske inseneriharidusega esimesele töökohale Põltsamaale piimakombinaati tööle sai, ei kestnud see töö eriti kaua, sest ettevõte läks Tartu alluvusse ja töökoht likvideeriti. Noorel daamil jätkus söakust minna tööd otsima Jõgevale tollasesse ATKsse. Insenerist sai pärast paarinädalast koolitust hoopiski zootehnik, kes edaspidi asus juba ka lüpsjaid võistlusteks välja treenima. Sai edukalt hakkama. Sellele järgnes juba erialale lähedasem töö omaaegses Jõgeva KEKis. “Minu töökohad on kujunenud kusagil kümne aasta pikkuste tsüklitena. Päris huvitav on olnud. Mulle meeldivad uued asjad, et vaadata, kas ikka hakkama saan,” räägib Meeri ning leiab, et ilmselt on pikaajaline võrkpallimäng vastupidavust ja töövõimet juurde andnud. “Perekonna loomine jäi mul suhteliselt hiliseks,” naerab särtsakas naine. “Ühel õhtul tundsin, et ei taha enam millegipärast peole minna. Mõtlesin siis, et ega see muud ei tähendagi, kui peab mehele minema.”
VAIKE KÄOSAAR
