Järg 17. märtsil ilmunud osale
Ludvig Valk oli esimene kõrgema haridusega spetsialist, kes meile agronoomiks suunati, kui eelmine agronoom Mats Laarmaa pensionile jäi. Ilmar Nahk töötas algul traktoristina, siis suunati Kehtnasse parteikooli. Pärast selle lõpetamist tuli kolhoosi agronoomiks ja oli ka partorg. Eduard Kurs oli sõjas “valel poolel” olnud ja töötas tallimehena.
Kolhoosi kontori ehk mõisahoone teisele korrusele ehitati ka kolm korterit, seal elasid lüpsjad, kes sageli elu- ja töökohta vahetasid.
1960. aastate keskpaiku ehitas KEK (kolhoosidevaheline ehituskontor) Laeva tee äärde kaks kaheksa korteriga elamut.
Puruvana pinnuks silmas
Kuuekümnendate aastate algul suunati meile aga rajoonist esimene palgaline partorg. Tal oli kätel midagi viga, ei saanud füüsilist tööd teha. Rääkis mitmele mehele, et astugu kommunistlikku parteisse. Paar töökojameest olid kord veidi võtnud ja kirjutasidki sooviavaldusele alla. Kui kaineks said, kahetsesid, kuid paberid olid juba Jõgevale saadetud. Neid hakati “parteipoisteks” kutsuma.
Partorg oli vanem mees ja pandi elama vanasse kõrtsihoonesse. Teda hakati kutsuma Puruvanaks ja autojuhtidele meeldis teda kiusata. Nad võtsid kõrtsihoone kohal enne silda ja teeristi kiiruse maha ja mõnikord järgnes sellele kõva pauk masina summutist, kui kohe “toorest” peale tõmmati. Puruvanale käisid need paugud närvidele, ta hüppas uksest välja, kirjutas autonumbrid üles ja kutsus Jõgevalt julgeolekumehed välja. Rääkisime neile ära, milles asi. Tol ajal julgeolek endale enam ise vaenlasi ei otsinud, katsus nendega hakkama saada, kes olemas. Puruvana viidi lihtsalt teise kolhoosi üle.
Kolhoosil “Leninlik Tee” oli kolm brigaadi: Kõnnujõel, Koogil ja Sepa külas. Teise ehk Koogi brigaadi brigadir oli Kalju Pallo, keda Palu-poisiks kutsuti. Tema väljend kehva töömehe või odava tööotsa kohta oli, et ei teeni seda vettki välja, mis leiva sisse pannakse. See kõnekäänd oli talle külge jäänud Norilski vangilaagrist, kus ta samuti brigadir oli olnud. Laagrisse saadeti ta aga Saksa sõjaväes ja Omakaitses oleku eest. Teda muidugi kommunistlikku parteisse ei tahetud, aga brigadiriametis sai ta hästi hakkama ja juhatas hiljem “Saadjärve” kolhoosis osakonda.
Esimesed uued autod
Brigadirid liikusid ringi jalgrattal või “võrril” ehk abimootoriga jalgrattal. Esimehel Kalju Rebasel oli külgkorviga mootorratas. Hiljem sai ta autoostu loa. Rajoonist anti talle GAZ-21 “Volga”. Oli öeldud, et väiksem mark talle ei sobi, ta oli 1.93 pikk.
Minu naabrimees oli Arnold Toots, kellel oli kuulsusrikas minevik, kuid mitte ühtegi autasu. Oli võetud omal ajal tsaari kaardiväepolku teenima, oli ka ise tsaari näinud.
Revolutsiooni ajal oli ta näinud Petrogradis Leninit kõnet pidamas. Oli olnud tema sõnul pisut kõhukas mees, rääkides vehkinud ühe käega oma jutule kaasa, teist kätt hoidnud taskus. Koolis Toots millegipärast lastele Leninist rääkida ei tahtnud, minu poegadele ikka vahel rääkis.
Ta oli ka Petrogradis eestlaste meeleavaldusest osa võtnud, kus Eestile autonoomiat nõuti. Ütles, et paljud venelased kõndisid eestlaste rongkäiguga kaasa. Vabadussõjast oli Toots Kuperjanovi pataljonis osa võtnud.
Kolhoosis oli ta mesinik, hiljem käis sügiseti ainult heinaseemet kuivatamas. Eks neid sõjamehi oli teisigi, kuid n-ö valel poolel sõdinud olid tol ajal targu vait.
Kevaditi, kui kevadkülv lõpetatud ja heinaaeg ees, peeti kolhoosis külvilõpupidu ja käidi ekskursioonidel. Sõideti veoauto lahtises kastis, vihmaga tõmmati present peale, külmaga võeti külmarohtu. Tinno Väinol oli akordion kaasas, lauldi, et “Eesti piir käib vastu Hiina müüri…” Nii käidi ka Tartus ja Tallinnas motovõistlusi vaatamas, samuti Tallinnas laulupeol. Vahel võttis esimees mehed töökojast oma “Volga” peale ja viis mõnda teise majandisse uuema tehnikaga tutvuma.
Sügiseti peeti lõikuspidu. Perenaised Liidi Jääger, Hiie Koorts, Alma Ots ja teised tegid söögid ja katsid lauad. Kutse peal oli kirjas, et lusikas, kahvel ja nuga ise kaasa võtta.
Kolhoosi esimees pidas kõne, rääkis töösaavutustest ja kiitis tublimaid. Mahajäänutest oli agitbrigaad laulu teinud. Hugo Kivistik luges omakirjutatud luuletusi kolhoosielust, kus kajastus kõik aasta jooksul juhtunu. Luuletusi oli tal terve vihikutäis. Kangemad mehed jätkasid pidu ka teisel päeval.
Vanal magasiaidal, mida kolhoosi klubina kasutati, oli mitu nime. Seda kutsuti ka rotiaidaks ja rotilõksuks. Klubis käis kolm-neli korda kuus rändkino. Pärast filmi vaatamist tantsiti.
Esimene televiisor muretseti Saadjärve koolimajja 1950. aastate lõpus, rahvas käis seda kui imeasja vaatamas. Pilt oli siis ähmane, sest tuli Tallinnast. Kui Tartu mast valmis sai, hakati ka kodudesse televiisoreid muretsema ja vähem kinos käima.
Elektri madalpingeliinid ja alajaam ehitati Koogile 1957. aasta suvel, Sepa ja Kõnnujõe külla aasta pärast, kui Tabiverest ka kõrgepingeliin alajaamade juurde veeti. Seda tööd tegi ehitustrusti “Maaelekter” brigaad. Postiaugud kaevati käsitsi, puust postidele pandi isolaatorid maas külge, need tõsteti käsiharkide abil püsti. Ronimisraudadega mindi posti otsa ja kinnitati juhtmed. Õhuliinid veeti kõigepealt kolhoosi kontori, klubi, koolimaja, sidekontori, töökoja, meierei ja saekaatri, samuti lautade juurde. Neil peredel, kelle õuel oli kolhoosi laut või kelle majast õhuliin mööda läks, vedas, sest nemad said kohe valguse tubadesse: elektrikud tegid selle töö mõõduka tasu eest ära.
Kaugemate majade elanikud hakkasid Vanale Pikale peale käima, et nemad tahavad ka elektrit. Esimees lubaski metsast poste võtta, hankis Sillamäelt defitsiitset sisejuhet ja kaablit, tõi kusagilt mitu kasti isolaatoreid.
Ühel talvel nappis loomadele sööta. 100 loomaga laudas said lüpsilehmad heina põhuga pooleks ja ainult pool kilo jahu päevas. Piima sai nii vähe, et lüpsti käsitsi. Siis lasi esimees panna lauda juurde üles vasarveski, millega talv läbi männi-, kuuse- ja lehtpuuokstest vitamiinijahu tehti.
1964. aasta suvel ehitasime Ain Suitsuga 18 postivahet õhuliini. Viimasest postist sai voolu elektrikarjus, millega piirati metsatukk, kuhu lasti lume tulekuni kolhoosi mullikad. Sinna toodi neile vett ja kui rohtu väheks jäi, siis ka lisasööta. Mõni üksik mullikas murdis siiski traadist läbi ja vahel harva jooksis sinna sisse ka mõni põder.
Kui elektrijärelevalve inspektor Arnold Kase meid Jõgevalt külastama tuli, kirjutas ta meilt leitud puudustest akti, mis oli peenes ja tihedas kirjas kaheksa lehekülge pikk. Esimees oli veendunud, et ei tehta meile selle eest midagi. Jõgevalgi olevat ainult ühes majas, kus Kase isiklikult haltuurat tegi, sisetööd korralikult tehtud.
i
JAAN PEETSALU
