Norisin Mart Mägeriga, kellega elasime Mustamäel ühes majas, et ta reklaamib end suure linnusõbrana (andis isegi välja raamatu “Linnud rahva keeles ja meeles”), aga ise käib Hiiumaal linnujahil.
Kirjandusteadlane sulges leidlikult mu suu, tuues meile ühel pühapäeval kaks sulgedest puhastatud parti, mis maitsesid koorekastmega tõesti väga head. Ise muigas pärast: “Katsu nüüd veel mulle ette heita, et ma linde lasen.”
Meri kõnede kogumik Voitkade raamatu vastu
Seisin “Rahva Raamatus” leti ääres, kui kauplusse tuli vanem naispensionär ja palus kaasa võetud Lennart Mere kõnede kogumiku vahetada tollal väga populaarse Voitkade-raamatu vastu.
Müüja oli kitsikuses ning ütles, et Meri raamat on palju kallim. Selle peale vastas tädike, et pole midagi, ta tahab ikka vahetada. Kaup jäi siiski katki ja pensionär tatsas pettunult poest välja.
Milleks lapse suu puhtaks teha
Olime väikese pojaga Mustamäe metsa all, kus ta liivas mängis. Teisel pool põõsast võttis Jaagust paar aastat vanema tütrega päikest noorem mees, kelles tundsin ära luuletaja ning näitleja Juhan Viidingu.
Tüdrukuke (tulevane poeet Elo Vee) kukkus näoli liiva sisse. Isa tõstis ta üles ja urgitses suu sõrmega liivast tühjaks, mispeale laps huilgama pistis nagu hädasireen. Poeg ütles Juhan Viidingule: “Onu, sa ei oleks pidanud ta suud liivast puhtaks tegema.” Poeet möönis: “Poiss, sul on vist õigus.”
Päevakajalise näidendiga haneks võetud
Egon Rannet reageeris oma loomingus alati koheselt parteiaktsioonidele. Kui individuaalloomapidamine ebasoovitavaks kuulutati, kirjutas ta kähku näidendi, kus naeruvääristas neid, kes pidasid kodulinde. Aktuaalne näidend lavastati viivitamatult Tallinna Draamateatris.
Noorte Hääles ilmus sel puhul üks väheseid tolleaegseid kirjanduslikke karikatuure. Pilapildil oli nimetatud teatri trupp ja selle kohal silt: “Täna mängime Egon Ranneti näidendit “Haned”. Üks uksest väljunud mees ütleb trepil teisele: “Näe, lasksin end täna haneks võtta.”
Rahva südametunnistus
Valdo Pant õrritas kord kohvitassi ja konjakiklaasi juures Juhan Smuuli: kuidas too võis Stalini ülistuseks koguni kaks poeemi kirjutada (teine jäi trükis ilmumata – L.A.). Meie juhtkirjanik ütles, et Pant teeb ka ise nõukogudemeelseid saateid. Telemees pareeris: ajakirjanikud on alati olnud müüdavad, kuid Smuul poleks tohtinud seda teha, sest kirjanikud on rahva südametunnistus.
Kuidas tekivad pseudonüümid
Mu soomepoisist sõber Endel Sillam küsis, kas ma ei sooviks autogrammi Andres Vanapa vastilmunud raamatusse, sest ta kuulus kirjaniku lähemasse tutvusringi.
Muidugi soovisin ja järgmine kord oligi tal autogrammiga raamat kaasas. Sinna oli kirjutatud: “Ilma silma nägemata ja käe andmata. Andres Vanapa.” Kirjaniku kodanikunimi oli Viktor Mellov. Sõprade poolt pandud hüüdnimi Vanapagan meeldis talle nii väga, et võttis selle kirjanduslikuks pseudonüümiks, jättes vaid viimase silbi ära.
i
LEMBIT AADER
