Vana-aasta viimasel päeval lahkus meie seast vaid 53-aastane kunstnik, Kursi koolkonna looja Peeter Allik. Ta sündis 1966. aastal Põltsamaal, elas varases lapsepõlves Jõgeval, aga koolis käis Puurmanis. Pärast kooli lõpetamist asus õppima Tartu kunstikooli. Peale selle õppis ta veel Tartu ülikoolis ja Eesti kunstiakadeemias.
Enamasti oli Peeter Allik vabakutseline, kuid 2001‒2004 Academia Non Grata maali- ja graafikaosakonna juht ning 2005‒2014 Tartu kõrgema kunstikooli õppejõud.
Ta tuli oma kunstiga avalikkuse ette Kursi koolkonna ridades 1988, olles selle omanäolise rühmituse asutajaliige. Kursi koolkonda kuuluvad veel Albert Gulk, Marko Mäetamm, Imat Suumann, Ilmar Kruusamäe, Priit Pajos, Priit Pangsepp, Külli Suitso ja Reiu Tüür.
Peeter Alliku kunsti on Jõgevamaal näidatud peamiselt Kursi koolkonna näitustel. Ka oli ta üks seitsmest kunstnikust, kelle loominguga avati pArt galerii Põltsamaal.
Vist ainuke isikunäitus „Peeter Alliku vastuvõtt“ toimus 24. ‒25. veebruaril 2018 tema isakodus Kursi lähedal Painküla-Puurmani talus.
Allik alustas näitustel esinemist 1980. aastate teisel poolel, mil ta eksponeeris oma sürrealistliku koega õlimaale. 1990. aastatel kujunes temast väga viljakas kunstnik, kelle loomingut on seostatud nii neopopi lainega kümnendi alguses kui ka sürrealismi teise tulemisega kümnendi teisel poolel. Lisaks sellele oli ta erakordse andega joonistaja.
- aastal toimus Serafima ja Bogdani illustratsioonide välknäitus Voronja galeriis. Sealse galerii kuraatorile Raul Oreškinile polnud see esimene kord Peeter Alliku näitust korraldada. „Eelmisel suvel avasime Voronja galerii juurdeehituses samuti Peeter Alliku Serafima ja Bogdani näituse, mida saab näha ka algaval suvel,“ rääkis toona galerist Raul Oreškin.
„Peetri loomingus köidab mind tema hea ja kohati lausa must huumorimeel, teatud nihe reaalsusest, mis samas väga tabavalt ja kriitiliselt peegeldab ühiskonnas toimuvat.
Näitus Peetri kodutalus oli ilmastiku mõttes väga ekstreemne, väljas oli 25 kraadi külma ja maja meil soojaks kütta ei õnnestunudki, aga sellest polnud midagi, sooja saime lõkke ääres, mida kahel päeval elus hoidsime. Näitus oli väga ehe ja kogu aeg oli tunne, et tegu on ajaloolise sündmusega. Eesti sai 100-aastaseks ja kõik (mitte valitud) olid kutsutud Peeter Alliku vastuvõtule. Need, kes tulid, mäletavad seda sündmust ilmselt eredalt. Külas käis ka palju Peetri koolikaaslasi ja õpetajaidki. Oli emotsionaalseid hetki ja need, kes Peetri lugusid kuulma juhtusid, said ka palju naerda,“ meenutas Oreškin.
„Igast kohtumisest Peetriga oleks saanud raamatu kirjutada, tal oli alati palju pööraseid ideid, mis tema puhul tundusid kõik ka üsna realistlikud – viimasel kohtumisel ütles ta näiteks, et teeb nüüd endale MTÜ, sest Tartusse oleks hädasti vaja naiste maadluse klubi asutada. Kujutasin miskipärast väga selgelt ette, kuidas Peeter maadlustreenerina seal toimetaks,“ lisas Oreškin.
Mõtliku, muigvel ja ideedest pakatava kunstiinimesena jääbki Peeter Allik meie mälupilti.
ANDRA KIRNA
