Praeguses elus, kus on nii palju kiirustamist ja pealiskaudsust, tarbetut peenutsemist ja tühist sõnadevahtu, tundub olevat järjest enam kaalu kõigel ehedal ja ehtsal. Sellepärast on mööduvast aastast jäänud meelde kõige enam just vahetud ja siirad kohtumised, mis on mõjunud tõeliselt positiivselt ja kosutavalt. Õnneks polegi neid vähe olnud. Kõik polegi veel kadunud, mõtled siis.
Meenuvad mitmed elurõõmsad noored pered, kes rajavad oma kätega perele kodu, ehitavad ümber vanu lagunevaid talumaju või rajavad päris uusi. Nad on julge mõtlemisega ja riskialtis. Niimoodi on tulnud uus elu mitmesse maakohta ja see annab lootust. Ja mis peaasi, nende väärtushinnangud ja tõekspidamised on paigas ja nad teavad, mida tulevikult tahta. Peab tõdema, et enamasti tullakse tagasi talupojatarkuste, kõige ajas äraproovitu juurde ja see annaks justkui jõudu kindlamini kahe jalaga maa peal seista.
Noor pereema Janne kõneles vaimustunult sellest, kui tähtis on talle see, et ajast aega saavad ühes põliskodus kokku mitme põlve inimesed, et õdede ja vendade lastel on seal ühine lapsepõlv ja traditsioonid nagu olnud juba nende vanematel. See aitab elus isegi raskustega toime tulla. “Tahan, et mu lastel oleks mälestusi. Mida vanemaks mu enda vanemad jäävad, seda enam olen hakanud mõtlema sellele, mida me jätame endast järele oma lastele ja kui vähe on sellel kõigel pistmist rahaga,” rääkis Janne.
Ingrid ja Meelis kõnelesid silmade särades oma uuest majast ja maaelu eelistest, oma suurest ja toredast sõpruskonnast ja sellest, mis nende jaoks tähtis ja oluline. Et üle kõige on see, kes ja mis sa ise oled, mitte amet ja positsioon.
Samas on nukker tõdeda, et suurtalude ja -tootmise eelistamine kipub hävitama ehedat maaelu. Kui taas üks talu pidi lõpetama lehmapidamise, tunnistas perenaine: “Ma ei osanud arvata, et see on kogu külale nii tähtis. Nad ütlevad, et midagi on külapildis puudu, kui enam pole loomi näha, et küla on nüüd nagu poolik”.
Meenub mõnede memmede ja taatide eluterve huumor ning mahlad ja tabavad ütlemised autopoe ringil, kus käisime. Sellel ei olnud igatahes midagi ühist valdavalt valitsema kippuva ilkumisega.
Kõigele sellele mõeldes on võõrastav näiteks suuremate pühade eel kuulda ja lugeda manitsusi, et mida kõik tuleks ette võtta ja kuidas käituda, et söömine ja joomine vähem liiga teeksid ning kui tülikas ja raske ikka on kingituste otsimine. See peenutsemine on nii piinlik ja hädine, eriti teades, kui ebavõrdne on tegelik elu ja kui palju tarbetu kolaga me ennast elu jooksul ümbritseme.
VAIKE KÄOSAAR
