Eesti iseseisvuse taastamise mõtet peeti kakskümmend aastat tagasi võimatuks asjaks. Ka ettevõtete kasumi tulumaksust vabastamise eel oli palju kahtlejaid. Väideti, et riigieelarve langeb sügavasse defitsiiti, riik hakkab kiratsema, ärimehed lähevad veelgi rikkamaks. Kuidas juhtus tegelikult, teame hästi. Kui aastal 1999 laekus ettevõtte tulumaksust eelarvesse 1,635 miljardit krooni, siis juba 2003. aastal oluliselt rohkem ? 2,156 miljardit. Vahepealne tagasiminek oli seotud majanduskasvu pidurdumise ja ka ?vene kriisiga?, ent vähenemine tehti edaspidi kuhjaga tasa.
Majandus kasvab kümme protsenti aastas, üha enam suuri rahvusvahelise haardega ettevõtteid on tootmise Eestisse toonud. Rahvusvaheliste suurettevõtete Baltikumi kontorid leiavad koha pigem Eestis. Soodsas ettevõtluskeskkonnas on võrsunud Skype ja Playtech, mis müügi järel toonud Eestile kuulsust ja omanikele tulu. Arvestatav osa noorte tarkvaramiljonäride teenitud rahast on muide taas investeeritud Eesti majandusse. Sest kuigi kapitalil pole rahvust, on veri alati paksem kui vesi.
Sama eesmärki teenib üksikisiku tulumaksu langetamine. Inimene ise kulutab oma raha paremini ja makse tuleb koguda nii palju, kui on hädavajalik riigi funktsioonide tagamiseks. Arvamus, et rohkem teenimist tuleb veelgi rangemalt maksustada, võib-olla isegi kordades rohkem nagu mõned pakuvad, toob vaieldamatult kaasa astmelise allakäigu. Milleks pingutada, kui sellest midagi ei muutu? Kolme viimase aasta jooksul on tulumaks langenud keskmiselt protsent aastas. Seda tunnevad oma rahakotis positiivse muutusena kõik töötegijad. Aga kui tulumaks kunagisel 26 protsendilt aastaks 2015 langeks 12 protsendini, siis pingutaks kindlasti veelgi rohkem.
Selle vaheraha eest, mille riik maksuna praegu minult ära võtab, saaks perele juba märgatavalt rohkem lubada. Nii võidakse arutleda keskmises Eesti peres. Sest viie rikkama Euroopa riigi hulka ei jõua Eesti mitte poliitikute otsustega, vaid just kümnete tuhandete pereisade ja pereemade tööga.
Euroopa Liidus ollakse harjunud numbrite kokkulöömisega. Eurostati tabelid näitavad Iirimaad aastal 1996 Euroopa riikide seas kaheteistkümnendal kohal, numbriliselt oli iirlaste ostujõud Euroopa Liidu keskmise lähedal. Iirist tagapool olid vaid Hispaania, Portugal ja Kreeka. Ent juba aastaks 2005 olid iirlased samas tabelis teisel kohal, kohe suveräänse liidri Luksemburgi järel. Taani ja Hollandi tarbijate ostujõud jäi Iirimaa tarbija omast juba tublisti maha.
Riikide rikkus pole püsiv ja lõplik. Mõnel pool see suureneb, teisal teeb vähikäiku. Euroopa Ühtsuse ja Koostööorganisatsiooni OECD andmetest selgub, et 1970 oli Rootsis heaolutase veerandi võrra suurem kui Belgias. Aastaks 2003 oli Rootsi Euroopa riikide heaoluindeksis langenud viiendalt 14. kohale ja jäi selles tabelis Belgiast kaks kohta tahapoole.
Kahe aastakümne jooksul on Iirimaa vähendanud maksukoormust 55 protsendilt 35-le ja nautinud 10-protsendilist iga-aastast majanduskasvu. Iirimaa on tõusnud Euroopa vaeseimate riikide hulgas üheks Euroopa rikkaimaks riigiks.
Tasub märkida, et Iirimaa näide kinnitab sedagi, et kõrge maksukoormus pärsib majanduskasvu. See omakorda tähendab pikas perspektiivis ka vähem raha näiteks politseinike ja päästeametnike palkadeks. Kõrge maksukoormusega riikides on järjest raskem vastata kodanike kõrgendatud ootustele ja tulla toime vananeva ühiskonna liikmetele sotsiaalteenuste pakkumisega. Suurem majanduskasv tähendab pikas perspektiivis rohkem raha avalike teenuste osutamiseks. Alates 1982. aastast on avaliku sektori kulutused Euroopa Liidus keskmiselt kasvanud kaks, Iirimaal aga neli ja pool korda.
Kõrged maksud toodavad ebaefektiivsust. Ametnikud ei pingutagi, sest loodetakse, et maksudega kogutakse raha nagunii kokku. Euroopa Keskpanga uuringust selgub näiteks, et kõrgete maksudega Põhjamaades on kõige vähemefektiivsed avalikud teenused. Teisisõnu saavad Põhjamaade elanikud ühe maksukrooni eest vähem avalikke teenuseid kui Iirimaal. Meie eesmärk peab olema madalate maksudega kaasnev efektiivsus. Maksude langetamise ja raha mõistliku kasutamise korral ei loobita Eesti Toidu sarnastele kampaaniatele kümneid miljoneid kroone ja ei räägita samal ajal probleemidest politseinike ja päästjate palkadega.
HARRI ÕUNAPUU,
Riigikogu liige,
Reformierakond
