Aasta algul möödus 130 aastat Mart Kiiratsi, kirjanikunimega Mats Mõtslase sünnist. Ilmavalgust nägi ta küll Tõstamaa kandis ja maetud on Vändrasse, ent tervelt viisteist aastat oma elust veetis ta praeguse Jõgevamaa piirides, Rohe ja Nava külas. Sestap on meilgi põhjust selle omapärase saatusega kirja- ja koolimehe elu- ja loomingulugu meenutada.
Kõigepealt eluloost. Mart Kiirats sündis 6. jaanuaril 1884 (vana kalendri järgi 25. detsembril 1883) Pärnumaal Tõstamaa vallas Kiraste külas Endriko-Jaani talu peremehe Jaan Kiiratsi teise pojana. Aastatel 1892-1895 õppis ta Tõstamaa vallakoolis ja 1895-1898 Audru kihelkonnakoolis. 1898-1900 töötas tulevane kirjanik kodukoha vallakoolis abiõpetajana ning suvevaheaegadel vallakirjutaja abilisena Koongas.
1900-1904 õppis töökas ja teotahteline noormees Tartu Õpetajate Seminaris, mille lõpetamise järel sai kooliõpetaja kutse. 1904 valiti ta 12 kandidaadi seast Saarde kihelkonnakooli õpetajaks ja juhatajaks. Mart Kiirats tegutses ka Saarde Põllumeeste Seltsi esimehena, korraldas kursusi ja esimese põllumajandusliku näituse.
1905-1911 oli Mart Kiirats Saarde kaubandusosakonna juhataja ning laenu-hoiuühisuse asutajaliige ja raamatupidaja, 1907-1910 lisaks sellele veel Põhja-Liivimaa põllumajandusseltsi kesktoimkonna asjaajaja-kirjatoimetaja.
10. juulil 1910 abiellus Mart Kiirats 18-aastase Alma Aliide Pääsukesega, kelle isa oli jõukas kaupmees Kilingi-Nõmmel. Viimane ostiski Tartumaale Vaimastvere valda Rohe külla Sae veskitalu. Kaupmees ise seda talu pidama ei hakanud, vaid loovutas noortele. 1911. aasta kevadel asusidki Kiiratsid Saele ja jäid sinna aastani 1918.
Koduloouurija Helve Anton on vestluses Rohe küla elaniku Leena Poomiga 1972. aastal talletanud järgmist: “Sae veski kõrval jõe vasakul kaldal oli jõukas Sae talu. Teenijaid oli palju, nad elasid samas Sael või külas taludes. 12 inimest oli alati lauas. Maid oli üle 100 ha ja peeti sigu, igal sügisel veeti liha Tallinnasse. Piim viidi talust Pedja meiereisse, lehmi oli 18. Kiirats laskis teenijatele ehitada uue valge elumaja, see on praegugi alles. Sael elades reisis Kiirats tihti Tallinna ja Tartu vahet. Pedja raudteejaama viidi talle toidupakke järele. Mart Kiirats oli teenijate vastu hea mees, oma naise vastu mitte.”
30. augustil 1912 sündis Kiiratsite perre poeg Ilmar ja 18. oktoobril 1916 poeg Uno, kes suri lapsena.
Lasi teenijad liiga vara õhtule
Noorpõlves elas Sael praeguse tuntud geoloogi Anto Raukase isa Viktor Raukas (1895-1975). Tema isa pidas aastail 1900-1931 Sael kauplust. Viktor Raukas meenutas Helve Antonile 1972-1973 järgmist: “Kiirats huvitus väga tõsiselt põllupidamisest ning viis Sael läbi mitmeid uuendusi. Tõsi küll, mõned neist äpardusid, ei osutunud tulukaiks, ent üldiselt püsis talupidamine üsna heal järjel. Nii hariti üles tükk sood Raaduvere küla all ja külvati sinna vili, kuid külm võttis selle peaaegu alati ära. Prooviti kasvatada hanesid, kuid ei õnnestunud seda tulusalt teha. Endisest tagasihoidlikust Sae veskitalust sai peaaegu suurtalu, peeti taluteenijaid ja veskitöölisi. Taluperemees osales kõigis talutöödes. Ehitati palju, tehti juurde põldu, seati sisse veevärk ja veskitammile vesioinas. Sael mäletati Kiiratseid kui väga meeldivaid ja sõbralikke inimesi. Naabertalude peremehed nurisesid, et Kiirats laseb teenijaid liiga vara õhtule ja nende omad hakkavad samuti põllult ära kippuma. Töö algust ja lõppu märgiti Sael lokulöömisega.”
Mart Kiirats osales ka Vaimastvere valla seltsielus. 1912. aasta jaanuaris sai Vaimastvere vald maakonnavalitsuselt loa raamatukogu avamiseks. Raamatukoguseltsi esimeheks valiti Mart Kiirats, kellelt selleks ajaks oli Mats Mõtslase varjunime all ilmunud juba mitu jutustust. Kiirats tegi vallavolikogule ettepaneku ehitada kultuurikoldeks ümber valla magasiait. Volikogu võttiski vastu sellise otsuse ja maakonna rahvaasjade komissar kinnitas selle. Majja ehitati saal, näitlejate ruum, raamatukogu, riidehoid jt abiruumid.
1911-1918 tegutses Mart Kiirats Vaimastvere piimaühingu kirjatoimetaja- raamatupidajana ja Laiuse põllumajandusseltsi juhatuse liikmena.
Esimese maailmasõja ajal Mart Kiirats nägemispuudulikkuse tõttu rindele ei pidanud minema. Vabadussõja algul töötas ta tagalas kontrollpunktis. Mingeid teenetemärke ta selle töö eest ei saanud. Kiiratsit võib nimetada ka riigimeheks. 1917 oli ta Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Eesti Maapäeva) liige ja sekretär. 1920 valiti ta Maaliidu saadikuna Eesti Vabariigi I Riigikogu koosseisu.
Sae veskitalu ei osutunud siiski nii tulukaks, kui loodeti, sest maad olid madalad ja vesised. Seepärast müüdi veskitalu maha ja Kiiratsid asusid 1918. aastal elama Kudina kihelkonda Navale. Paraku olid ka seal põllud lahjad ja kivised ning talupidamine ei edenenud. Oskar Kruus kirjutab (?)1984 ajalehes Edasi ilmunud artiklis “Meenutusi Mats Mõtslasest” järgmist: “Jõgeva kandis Nava külas sattus kirjanik keerulistesse olukordadesse. Sugulastele kergemeelselt antud veksliallkirjad maksid valusasti kätte ning hilisemal palgatööl olleski tehti Kiiratsilt kuni nõukogude ajani mahaarvutusi töötasust võõraste võlgade katteks.”
Naval elades sündis perekond Kiiratsil 16. septembril 1919 poeg Mart ja 4. detsembril 1923 tütar Erika. 1918-1926 oli Mart Kiirats Kärksi piimaühingu kirjatoimetaja- raamatupidaja.
Sattus ummikseisu
Et talu oli majandusliku ummikseisu jõudnud, sattus senini karskusliikumise propageerijana tuntud Mart Kiirats ise alkoholi küüsi. Talu läks 1926. aastal pankrotti ning sellega kaasnesid suured võlad.
1926. aastal kolis Kiiratsite perekond Tartusse. Sellest ajast kuni 1929. aasta märtsikuu lõpuni oli Mart Kiirats tööl Tartu Eesti Majanduse Ühisuses põllutööriistade müüjana. Tal olid tõsised majanduslikud raskused, sest ka raamatute eest saadud honorarid võeti võlgade katteks. Oma mure uputas ta alkoholi.
30. märtsil 1929 lahkus Mart Kiirats kodust, saates abikaasale posti teel hüvastijätukirja lubadusega end tappa, põhjusel, et ta perekonna eest hoolitseda ei ole jõudnud ega oma püüdlusi teostada ei ole suutnud. “Rahaliste raskuste pärast tapan enda, olen tasakaalutu, tööjõuetu ja joomar,” kirjutab Kiirats hüvastijätukirjas ning jätab 16-aastasele pojale Ilmarile hoiatuse: “Hoia ennast alkoholi eest (olen selle pärinud isalt) kui kõige suurema vaenlase eest.”
Kohus otsustas tunnistada Mart Kiiratsi teadmata äraolijaks ning määras tema varanduse üle hoolekande. Selline kirjaniku kadumine oli Eestis esmakordne ning kutsus esile mitmeid oletusi. Kuid juba paari päeva pärast sai kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali toimkond Tartus Kiiratsilt kirja, milles juba surnuks arvatud mees palus kultuurkapitali summadest endale toetuse määrata. 1. aprillil 1929 saatis Petserimaal viibiv Mart Kiirats Noor-Eesti kirjastuse juhatuse esimehele August Pillile kirja, milles põhjendab oma teguviisi: “Siplen võlgade sees. Kolme aasta kestel suutsin suurivaevu protsente tasuda, enam mitte. Oksjon oleks mind hulluks ajanud. Seminari albumist lootsin abi, aga pettusin. Lootused võlaprotsente tasuda luhtusid. Esimene otsus oli elu lõpetada. Selle mõttega lahkusin kodust. Valisin maadeldes surma mõtetega Petserimaa. Võib-olla on elus olles võimalik mõndagi väikest positiivset väärtust luua, katsun elatada end kirjandusliku tegevusega. Pere eest ei ole suurt muret – äi on jõukas mees, võtab oma hoole alla.”
1929. aasta aprillis edastas abikaasa Mart Kiiratsile abielulahutuse soovi. 10. aprillil abikaasale saadetud kirjas palub mees siiski lahutusega oodata. Kirjanik arvab, et paljudel on ehk Tartus pettumustunne, et ta ennast ei surmanud. Ta loodabs kultuurkapitalilt tööstipendiumi toetust ja tahab tulevikus elama asuda Pärnusse. Alma Kiirats teatas seepeale, et algatab siiski lahutuse ning et vara on arestitud. Juuli alguses tuleb aga kultuurkapitalilt teade, et kirjanduse sihtkapitali auhinnasummad on jaotatud ning Mart Kiirats ei saa midagi. 10. oktoobril 1929 kirjutab Mart Kiirats kirja kultuurkapitali eelarvekomisjonile, milles tahab teada, miks ta toetusest ilma jäi.
Mart Kiiratsi loomingu vastu on huvi sel ajal siiski suur. Haridusliidu poolt raamatukogudele koostatud soovitusnimekirjas, kus olid segiläbi kodu- ja välismaiste autorite teosed, seisid Mats Mõtslase raamatud “Liblika lend”, “Mu kodu”, “Kraavitajad” ja “Hilda Kõrevares” vastavalt teisel, kolmandal, viiendal ja kuuendal kohal. Nii et üldine kultuuripoliitika tunnustas Mart Kiiratsi teoseid, kuid mitte Kiiratsit ennast kui autorit.
Pärast abielulahutust 13. novembril 1929 elas Mart Kiirats Pärnus oma ema juures, jätkates okkalist kirjanikuteed. Ta pidas pidevat kirjavahetust oma vanema poja Ilmariga, kes tubli ja õpihimulise noormehena ise endale juba varakult leiba teenis ja ennast ka Tartu ülikooli õigusteaduskonnast läbi koolitas. Ta soovitas isalgi endale kindel töökoht otsida.
1. augustil 1932 registreeriti Tori valla Murru neljaklassilise algkooli juhatajaks Mart Kiirats, kel oli algkooliõpetaja kutse ja 6 aastat ning 10 kuud koolitöö praktikat. Ta oli hea organiseerija ja hakkas kohe rajama kooliaeda. Hea kõnemehena suutis ta nõutada kooliringkonnalt nõusoleku koolikrundile elumaja ja loomalauda püstitamiseks. 1933. aasta suvel valmis koolimaja-rahvamaja, mille ehitamiseks saadi raha Mustjõe haridusseltsi poolt korraldatud pidudest. Samal aastal oli Mart Kiirats Mustjõe Hariduse Seltsi liige, näitejuht, laulukoori juht ja raamatukoguhoidja.
(Järgneb)
i
TIINA MIHHAILOV, Siimusti raamatukogu juhataja
