(Järg 19. juulil ilmunud osale)
Sae veskitalu ei osutunud siiski nii tulukaks kui loodeti, sest maad olid madalad ja vesised. Seepärast müüdi veskitalu maha ja Kiiratsid asusid 1918. aastal elama Kudina kihelkonda Navale. Paraku olid ka seal põllud lahjad ja kivised ning talupidamine ei edenenud. Oskar Kruus kirjutab 1984. a ajalehes Edasi ilmunud artiklis “Meenutusi Mats Mõtslasest” järgmist: “Jõgeva kandis Nava külas sattus kirjanik keerulistesse olukordadesse. Sugulastele kergemeelselt antud veksliallkirjad maksid valusasti kätte ning hilisemal palgatööl olleski tehti Kiiratsilt kuni nõukogude ajani mahaarvutusi töötasust võõraste võlgade katteks.”
Naval elades sündis perekond Kiiratsil 16. septembril 1919 poeg Mart ja 4. detsembril 1923 tütar Erika. 1918-1926 oli Mart Kiirats Kärksi piimaühingu kirjatoimetaja-raamatupidaja.
Et talu oli majandusliku ummikseisu jõudnud, sattus senini karskusliikumise propageerijana tuntud Mart Kiirats ise alkoholi küüsi. Talu läks 1926. aastal pankrotti ning sellega kaasnesid suured võlad.
1926. aastal kolis Kiiratsite perekond Tartusse. Sellest ajast kuni 1929. aasta märtsikuu lõpuni oli Mart Kiirats tööl Tartu Eesti Majanduse Ühisuses põllutööriistade müüjana. Tal olid tõsised majanduslikud raskused, sest ka raamatute eest saadud honorarid võeti võlgade katteks. Oma mure uputas ta alkoholi.
30. märtsil 1929 lahkus Mart Kiirats kodust, saates abikaasale posti teel hüvastijätukirja lubadusega end tappa, põhjusel, et ta perekonna eest hoolitseda ei ole jõudnud ega oma püüdlusi teostada ei ole suutnud. “Rahaliste raskuste pärast tapan enda, olen tasakaalutu, tööjõuetu ja joomar,” kirjutab Kiirats hüvastijätukirjas ning jätab 16aastasele pojale Ilmarile hoiatuse: “Hoia ennast alkoholi eest (olen selle pärinud isalt) kui kõige suurema vaenlase eest.”
Arvati ennatlikult surnuks
Kohus otsustas tunnistada Mart Kiiratsi teadmata äraolijaks ning määras tema varanduse üle hoolekande. Selline kirjaniku kadumine oli Eestis esmakordne ning kutsus esile mitmeid oletusi. Kuid juba paari päeva pärast sai kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali toimkond Tartus Kiiratsilt kirja, milles juba surnuks arvatud mees palus kultuurkapitali summadest endale toetuse määrata. 1. aprillil 1929 saatis Petserimaal viibiv Mart Kiirats Noor-Eesti kirjastuse juhatuse esimehele August Pillile kirja, milles põhjendab oma teguviisi: “Siplen võlgade sees. Kolme aasta kestel suutsin suurivaevu protsente tasuda, enam mitte. Oksjon oleks mind hulluks ajanud. Seminari albumist lootsin abi, aga pettusin. Lootused võlaprotsente tasuda luhtusid. Esimene otsus oli elu lõpetada. Selle mõttega lahkusin kodust. Valisin surma mõtetega maadeldes Petserimaa. Võib-olla on elus olles võimalik mõndagi väikest positiivset väärtust luua, katsun elatada end kirjandusliku tegevusega. Pere eest ei ole suurt muret – äi on jõukas mees, võtab oma hoole alla.”
1929. aasta aprillis edastas abikaasa Mart Kiiratsile abielulahutuse soovi. 10. aprillil abikaasale saadetud kirjas palub mees siiski lahutusega oodata. Kirjanik arvab, et paljudel on ehk Tartus pettumustunne, et ta ennast ei surmanud. Ta loodab kultuurkapitalilt tööstipendiumi toetust ja tahab tulevikus elama asuda Pärnusse. Alma Kiirats teatas seepeale, et algatab siiski lahutuse ning et vara on arestitud. Juuli alguses tuleb aga kultuurkapitalilt teade, et kirjanduse sihtkapitali auhinnasummad on jaotatud ning Mart Kiirats ei saa midagi. 10. oktoobril 1929 kirjutab Mart Kiirats kirja kultuurkapitali eelarvekomisjonile, milles tahab teada, miks ta toetusest ilma jäi.
Tunnustati teoseid, aga mitte autorit
Mart Kiiratsi loomingu vastu on huvi sel ajal siiski suur. Haridusliidu poolt raamatukogudele koostatud soovitusnimekirjas, kus olid segiläbi kodu- ja välismaiste autorite teosed, seisid Mats Mõtslase raamatud “Liblika lend”, “Mu kodu”, “Kraavitajad” ja “Hilda Kõrevares” vastavalt teisel, kolmandal, viiendal ja kuuendal kohal. Nii et üldine kultuuripoliitika tunnustas Mart Kiiratsi teoseid, kuid mitte Kiiratsit-Mõtslast ennast kui autorit.
Pärast abielulahutust 13. novembril 1929 elas Mart Kiirats Pärnus oma ema juures, jätkates okkalist kirjanikuteed. Ta pidas pidevat kirjavahetust oma vanema poja Ilmariga, kes tubli ja õpihimulise noormehena ise endale juba varakult leiba teenis ja ennast ka Tartu ülikooli õigusteaduskonnast läbi koolitas. Ta soovitas isalgi endale kindel töökoht otsida.
1. augustil 1932 registreeriti Tori valla Murru neljaklassilise algkooli juhatajaks Mart Kiirats, kel oli algkooliõpetaja kutse ja 6 aastat ning 10 kuud koolitöö praktikat. Ta oli hea organiseerija ja hakkas kohe rajama kooliaeda. Hea kõnemehena suutis ta nõutada kooliringkonnalt nõusoleku koolikrundile elumaja ja loomalauda püstitamiseks. 1933. aasta suvel valmis koolimaja-rahvamaja, mille ehitamiseks saadi raha Mustjõe haridusseltsi korraldatud pidudest. Samal aastal oli Mart Kiirats Mustjõe Hariduse Seltsi liige, näitejuht, laulukoori juht ja raamatukoguhoidja.
1934. aastal sai Mart Kiirats viiekümneaastaseks. Pärnu teatris Endla korraldati 2. veebruaril 1934 sel puhul pidulik aktus. Ajalehes Sakala kirjutati sündmuse kohta järgmist:
“Kirjaniku saali ilmudes aplodeeriti kõvasti ning Mats Mõtslasele öeldi kõige soojemaid tervitusi, eriti õpetajaskonnalt. Pärnu seltskond andis üle auaadressi ja kultuurkapital oli hinnanud tema teeneid 200kroonilise autasuga. Mõtslast polnud unustanud ka Saarde Ühispank ja Saarde Majandusühisus. Kirjanik tänas auavalduste eest ja seletas, miks ta ise kui ka tema teosed kuuluvad maale, juurdudes nii-ütelda otsekohe mullast.”
Mart Kiirats rikastas meie rahva vaimuvara terve rea raamatutega, mis tänapäeval liigitatakse ajaviite- või olmekirjanduse kategooriasse, ent mille elulähedusest andis tunnistust asjaolu, et Pärnumaa raamatukogude aruannete järgi oli Mõtslase looming 1933.-1934. aastal loetavuselt teisel kohal (esimesel kohal oli A. H. Tammsaare).
30. juunil 1934 abiellus Mart Kiirats 38aastase seltskonnategelase Marie Kornfeldtiga. Sestpeale algas Kiiratsi elus rahulik ja stabiilne ning arvatavasti õnnelik eluperiood. Ühtegi raamatut ta enam ei kirjutanud, vaid tegeles ainult oma tõelise kutsumuse — pedagoogitööga. Murru algkool muudeti neljaklassilisest kuueklassiliseks, Kiirats rajas kooli juurde eeskujuliku juurvilja-, puuvilja- ja iluaia, mida piiras noor hekk.
1935. aasta oli Eestis kuulutatud raamatuaastaks. Mart Kiirats oli raamatuaasta Tori kohaliku komitee juhataja. Teda kutsuti esinema paljude komiteede, seltside ja noorteühingute koosviibimistele.
1937. a ajakirjas Tänapäev avaldatud kirjutises ütleb Mart Kiirats järgmist: “Elan siin metsade ja rabade taga rahus ja vaikuses ning töös. Töö on elu suurim rõõm. Egas ma see päris-kirjanik ole! Noh, olen kirjutanud, kirjastused on tahtnud, aga kõik see on rohkem asjaarmastusest ja pisut ka äraelamiseks. Kui mind pensionile saadetakse, eks ma siis pean hakkama jällegi kirjutama. Ainet — oh, seda on külluses.”
Peatselt saabusid Eestimaale hoopis teistsugused ajad. Nõukogude okupatsiooni esimese aasta kohta on teada, et 15. septembrist 1940 kuni 15. maini 1941 õpetas Mart Kiirats kohalikele elanikele tasuta kolm korda nädalas vene keelt. Murru algkooli juhatajana töötas Mart Kiirats 1941. aastani. Mõnede arusaamatuste pärast pidi ta Saksa okupatsiooni ajal töökohta vahetama ja asuma Vändra kuueklassilise algkooli õpetaja kohale. Vändras võttis ta rendile sealse gümnaasiumi aia ning kujunes nii edukaks õpetajaks ja aednikuks kui ka populaarseks seltskonnainimeseks. Kui Kiiratsit hiljem Murru algkooli tagasi kutsuti, olevat ta vastanud: “Leivaviil, mis pätsist lahti lõigatud, ei hakka enam külge.”
1946. aastal, kui siinmail kehtis jälle punavõim, võeti Vändra gümnaasiumi aed Mart Kiiratsi kasutusest ära. 14. aprillil 1949 sai Mart Kiirats Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Haridusministeeriumi välja antud tunnistuse, millest selgub, et Mart Kiirats on õiendanud Pärnumaa haridusosakonna juurde moodustatud komisjoni ees katsed järgmistes ainetes:
1. Nõukogude pedagoogika 3
2. ÜK(b)P ajaloo lühikursus 3
3. Psühholoogia 3
1949. aastani sai Mart Kiirats lisaks palgale õpetajapensioni. 1950. vallandati ta aga ametist ega makstud talle enam ka pensioni. Põhjust polnud vaja kaugelt otsida: oma poliitilise tegevuse tõttu noorpõlves, Eesti Vabariigi algusaastail, oli kirjanik Mart Kiirats Nõukogude riigi silmis vaenlane.
Oskar Kruus kirjutab: “Varsti pärast kollektiivmajandite moodustamist astus kirjanik Vändras kolhoosi liikmeks, hakkas tööle aiandis. 1955.aasta sügisel anti talle kui L. Koidula nimelise kolhoosi köögiviljakasvatuse lülivanemale aiandusalaste saavutuste eest aukiri. Tol ajal ta enam tööl käia ja liikuda ei saanud, sest jalad olid väga haiged. Selle ajani pidasid Kiiratsid lehma ja harisid aeda.”
Vaid paar kuud enne surma hakkas Mart Kiirats, põllumees, koolmeister-rahvavalgustaja ja kirjanik, sel ajal aga ühiskonnas põlatud mees, taas pensioni saama.
Mart Kiirats suri 16. novembril 1956 Vändras Metsaru talus ja on maetud Vändra kalmistule.
(Järgneb)
i
TIINA MIHHAILOV, Siimusti raamatukogu juhataja
