Me näeme toodete ja teenuste reklaame iga päev; vaatame televiisorit, käime kinos, kuulame popmuusikat, loeme ajalehti ja ajakirju, kasutame internetti, riietume teatud viisil. Väga paljud ei oskaks nende massikultuuri elementide juures mingeid puudusi välja tuua. Nimetatakse kõike seda ju ka meelelahutuseks, selline väljend hõlmab laiemalt valikute mitmekesisust. Siiski pole massikultuur ainuke vahend, millega peegeldada ühiskonna kunstitunnetust, väärtusi ja mõttemalle.
Ajaloos on terminit pop- või massikultuur kasutatud negatiivsena, sest see pidi tähendama labasemat ja madalamat kultuurivormi ? on see ju lihtsamalt üles ehitatud kui tolle aja professionaalne teater, klassikaline muusika või range kirikukord. Samuti oli suurtele massidele kättesaadav kultuur palju odavam. Rikkamate elustiili elemente nimetati kunstiks. Mõned nendest elementidest pole siiani lihtsamate inimeste seas populaarsust saavutanud oma keerulisuse tõttu. Üldiselt on tänapäevased massiteabevahendid siiski andnud suurtele inimgruppidele ligipääsu tohututele teadmistele.
Massikultuur hõlmab laiemalt kogu rahva käitumist, väärtusi ja meelelahutusviise, seega mitte ainult kindlaid kunstiliike. Oma kättesaadavuse ning laia leviku tõttu on see ka pälvinud hulgaliselt kriitikat. Massikultuuri on süüdistatud muu hulgas ka selles, et see loob tegelikkusest vale ettekujutuse. On ka väidetud, et kogu selline kultuur on loodud vaid kasusaamise eesmärgil. Arvan, et on pisut julm öelda, et massikultuur on midagi sellist, mis pole kunsti nime väärt ning et see seisab kunstist madalamal. Kogu tänapäeva arenenud mõttemallid ja tehnoloogia on soodustanud ju massikultuuri arengut: selle teke (kuigi me algust kuidagi määratleda ei saa) oli paratamatus ning varem või hiljem oleks see kahtlemata sündinud.
Tänapäeval pole erinevused massi- ja elitaarse kultuuri vahel siiski nii suured. Isegi rahvakultuuri toodetakse suurtele inimgruppidele. Massikultuuril on oluline osa maailma majanduses ? reklaami abil kujundatakse turul nõudmist. Lapsed võivad meedia kaudu saada keskkonnast vale pildi ja käituda vastavalt sellele ? see on suurim puudus. Kui räägitakse noorte seas populaarsest soovist olla teistest erinev, originaalne, ei tähenda see mitte mingil juhul vastandumist massikultuurile. Nii kaua, kui inimene ei ela koopas, ei kanna kehakatteks puulehti ja ei toitu vaid loodusest kättesaadavast, on ta sage massikultuuri kasutaja ning seda isegi juhul, kui ta seda endale ei teadvusta.
Massikultuuri leviku aluseks on kahtlemata raha. Meedia on täis kaheldava väärtusega programme ja väljaandeid, mille kõrvalt paistab silma ka mõni hariv ja suunav telesaade või ?saatesari lastele. Arvan, et rikkuse ning populaarsuse saavutamise eesmärk tuleb noortele just nimelt televisioonist. Seal hulgas mingil määral ka labased väljendid, lodev hoiak ja ehk isegi mõnuainete tarvitamine. Liigne teleri vaatamine võib lastel põhjustada vähese vastuvõtlikkuse sõnale ja lugemisele (tegevus on aeglane ja on harjutud pilti jälgima).
Iga hea nähtusega käib alati kaasas midagi halba ja vastupidi. Massiühiskond ei pane rõhku üksikisikute omavahelisele sotsiaalsele suhtlusele, vaid püüab haarata kõiki korraga ja ühtmoodi. Ma nimetan massikultuuri ajaviiteliseks kunstiks ning see ei seisa kõrgemast ? väidetavalt kasu mitte taotlevast ? kunstist madalamal.
Mari-Liis Saar,
Jõgeva Gümnaasiumi 11a klass
