Martin Algus on üles kasvanud Siimusti metsas, aga õppinud samas koolis, kus ta mõlemad vanemadki ? Jõgeva Gümnaasiumis (tollal Jõgeva 1. Keskkool). See kool andis Martinile muuhulgas ka nii hea inglise keele oskuse, et edukalt näidendeid tõlkida.
Praegu elab Viljandis näitlejaks õppinud ja aastaid Ugalas töötanud mees Tallinnas. Jõgeval käib ta umbes kaks korda kuus ? tütar Anni Aleksandra Algusele oma kodupaika ja oma vanematele nende pojatütart näitamas.
Jõgeva
Jõgeval elasid kord ka Martini vanaema ja vanaisa. Seepärast tulevad Martinile Jõgeva peale mõteldes ikka nende kujud kõige tugevamini silme ette.
Lapsepõlvekodu on Martini sõnul üks olulisemaid asju, mis mõjutab inimest terve elu. Temal endal on sealt kaasa võetud arusaam, et kunagi ei tohi teha teistele seda, mida ei taha, et sulle tehakse.
Ehitajast isa õpetas poega, et alati peab olema kindel plaan. “Ei saa enda ümber rapsima hakata, nii ei jõua kuhugi ja väsid kohe ära,? meenutab Martin isa sõnu.
Ema on aga hästi südamlik ja hea, annab endast kõik. Poeg loodab, et sellest on ka talle midagi edasi kandunud.
Anni Aleksandra on isa sõnul väike, tore isiksus. “Esimene laps. See tunne, et oled isa, on nii võimas, see ongi praegu mu elus kõige tähtsam. Selleks, et olla parem isa, pean endaga hästi läbi saama. Tegema õigeid valikuid, et olla õnnelik,? räägib Martin.
Martini arvates hakkavad Jõgevalt pärit näitlejad Eesti teatripildis üha rohkem tooni andma. “Tänu kooliteatrile Liblikapüüdja on neid tulnud palju. Igas “lavaka” lennus ja ka Viljandi akadeemias on mõni inimene Jõgevalt. Tänu Lianne Saage tööle on neid noori palju, kes kultuuriellu on tulnud,? teab Martin ja arvab, et varsti võib teha uue kokkuvõtte.
Jõgeva linnas käib Martin nii tihti, et kõik siinsed muutused toimuvad n-ö silme all, reaalajas. Linn on läinud viisakamaks, rohkem maju on korda tehtud ? nagu igal pool Eestis.
“Lapsega jalutamas käies näitan talle oma koolimaja, mu juured on ikka Jõgeval, tunnen, et räägin sellest uhkusega. Mulle meeldib Vooremaa ? maastiku kauniduselt võib ta võistelda isegi Lõuna-Eestiga! Kõik need lossikesed ja mõisad, võluv Peipsi-äärne kant oma vene külaga ? kord näitasin seda oma sõpradele, käisime seal hiljuti väiksel tuuril. Ma läksin nii hoogu, et värisesin vaimustusest, näidates teistele igasuguseid kohti. Siis ühtäkki tundsin, et see kõik on mulle endale nii väga tähtis!?
Martin tunnistab, et lapsepõlves ei osanud ta seda samapalju hinnata. Nüüd aga saab kodukant järjest tähtsamaks.
Viljandi
Viljandis tudeng ja näitleja olles, suure osa ajast ka teatri pansionaadis elades ei näinud Martin enda sõnul midagi muud kui ainult seda elu, mis oli teatris.
“Ülejäänud ühiskonnas valitsevad tendentsid jäid minust kaugele, olin nagu mõnusas pehmes pesakeses, kust ei saanud ühiskonna elus kaasa rääkida. Samal ajal, kui ma puutusin näitemänge tõlkides kokku reaalse elu probleemidega, oli minu elu Ugalas liiga hea, soe, pehme ja turvaline. Teatris pole vahet, mis riigikord väljas on. Ainult repertuaar muutub, sees aga toimivad samad süsteemid igihaljalt. Ükskõik, mis on väljas. Kamraadisuhted ja tekstide analüüsid ei muutu ju. Aga ma ise tahtsin sealt välja,? jutustab Martin.
Ugala laval oli Martin viimati möödunud aasta maikuus, tänavu märtsis on veel kokku kolm etendust. </P>
Viljandi suhtes on tal aga jätkuvalt tugevad tunded. “Üle 10 aasta ju elasin seal. Ei põgenenud Viljandist ära, vaid tahtsin rohkem maailma avastada. Ugala teater on väga hea teater. Ja see on õige, et Ugala on noorele näitlejale üks paremaid kohti, kus katsetamist alustada. Heaks näiteks on mu enda kursakaaslased, kes Ugalas nüüdseks juba “raudvaraks? saanud,? meenutab Martin praegugi Viljandi teatris töötavaid kursusekaaslasi Meelis Rämmeldit, Aarne Sorot, Jaana Kukke ja Tarvo Vridolini.
Millised inimesed on mulgid, ei saanudki Martin oma Viljandi-aastatega päris selgeks. Tallinnas elades on ta aga märganud, et lõunaeestlaste silmavaade on rahulikum, nad on muhedad ega tõmble nii palju.
Tallinn
“Võib-olla Lasnamäel ei saaks elada, aga Kalamaja meenutab väikest aedlinna,? ütleb Martin. Kui tuled nii väikesest kohast, siis talud seda kontrasti. Viljandi-suurusest linnast tulles võib Tallinn küll mõttetuna tunduda, aga paljud väikestest kohtadest tulnud noored on Tallinnas rahul.
Martin tunnistab, et tema puhul ei mänginud rolli mitte väikelinnapoisi psühholoogia, vaid pealinna kolimise põhjus on lihtsamast lihtsam: “Mu naine on põline tallinlane. Aastaid käisin Viljandis tööl ja elasin Tallinnas, kuid pärast lapse sündi 2003. aastal tuli mul teha tõsisemaid valikuid.?
Juhtumisi kutsus sõber Ingomar Vihmar Martinit samal ajal enda juurde reklaami alal tööle. See kokkusattumus tundus huvitava väljakutsena.
“Sain aru, et on aeg midagi muuta. Tegin pausi. Tutvun praegu kapitalistliku elukorraga, tõlgin näitemänge ja teen säravaid rolle lapsega koos printsiks, lõviks, pingviiniks või jumal teab kelleks kehastudes,? naerab Martin.
Edaspidist näitlemist ta ei välista, kuid on täiesti kindel, et perest 160 km kaugusel elades ta küll näidelda ei saa.
“Ma ei kujutaks ette, et oleksin nädal aega Viljandis ja ainult nädalalõpul näeksin oma last,? kinnitab mees, et tal oli üsna lihtne Tallinna kolida. “Kui ma oleksin sundinud naist Viljandisse tulema, siis oleksin oma pere-elu päris ära rikkunud.?
Kalamajja kolimise idee oli samuti abikaasa oma, sest tema teadis, et selles kandis on aiad ja väiksed eestiaegsed majakesed. “Seal on täiesti teine aura kui ülejäänud Tallinnas, olen nüüd ise ka selle aura fänn!? kiidab Martin.
Martini pere elab kolmekordses plekk-katusega puumajas, mida köetakse loomulikult ikka puudega. “See on olemuslikult minu koht,? kinnitab Martin. “Kohutavalt väljapeetud asjad polegi minu maitse järele. Natuke räämas, see on armas… Kerge lohakus või korratus teeb mõne asja hoopis väärtulikumaks kui rangelt väljapeetud kõikidele standarditele vastav vorm…?
Martin teab nüüd, et Kalamaja-tüüpi oaase on Tallinnas veel. Niisuguseid, kus saab mitu kilomeetrit rahulikult koeraga jalutada, nägemata mingit plekist õudust. “Nõmme, Pelgulinn, Lilleküla, Kassisaba,? loetleb ta ja kinnitab, et kui valida Tallinnas elades liikumiseks vaid õige marsruut, on elu seal täiesti inimväärne.
Eestlased
“Meie regioon ei asu kõige hullemas kohas maailmas, võib-olla on siin ikkagi mingi stabiilsus võimalik ja elu läheb Põhjamaades ja Balti riikides suht normaalselt edasi, sest oleme tänu geograafilisele asupaigale pisut enam kaitstud,? mõtiskleb Martin.
Kas eestlased suudavad püsima jääda, arvestades lähitulevikus siia tulevat võõraste hulka? “Kõik oleneb ju meist endist, kas jääme tugevaks ja suudame iseendaga hakkama saada. Kui me austame iseennast ja oma maad, siis ju külalised ei sega meid, aga kui me ise hakkama ei saa, siis ei olegi midagi teha, siis kaome nii või naa. Tegelikult on eestlase püsimajäämise suurim vaenlane eestlane ise ? kui ta ei hooli oma kultuurist ega kaasmaalastest,? arutleb Martin.
“Eestlased on tegelikult päris OK rahvas. Armsalt vastikud teinekord, aga kui me midagi koos saavutame, siis on kohutavalt hea tunne, et saab üheskoos rõõmu jagada. Sellised välgatused, kus kõik on koondunud ühe lipu alla, on mulle eestlasena tähtsad,? kinnitab ta.
Martini meelest on igale rahvusele tähtis, mis teised arvavad. Tal on ?otlasest sõber, kes loeb peast ette kõik ?otlaste leiutised ja saavutused.
Kahetsusväärselt on eestlaste juures viimasel ajal langemas eneseuhkus. “Kui meil ei olnud veel vabadust, teadsime oma kultuurist palju rohkem: praegu on see hakanud vähetähtsaks muutuma. Hoolitakse üksnes rahast, poliitika on perversne. Omakasu paistab nii nahaalselt välja, et enam ei püütagi mingit viisakat muljet jätta. Miski ei liiguta inimesi enam,? kurvastab Martin.
Kõigele vaatamata läheb Martin ka seekord valima. “Kui ma ei lähe, siis mind pole nagu olemas. Paratamatult mõjutab poliitika meie kõigi elu ja valimised on koht, kus saad kaasa rääkida, ise midagi mõjutada,? arvab ta.
“Iseenesest on ju tore, et sa võid öelda, mida tahad, ja võid reisida, kuhu tahad. Paraku kaasneb vabadusega ka vabadus sigadusi teha. Olla nahaalne ja vastik, maksta pärast kõik kinni, kui vaja. Aga laias laastus on selline kõrvalnähtus muidugi vaid “iluviga? võrreldes totalitaarse süsteemiga,? usub Martin.
“Integratsiooni teema on unaruses, venelased tunnevad ennast kõrvalejäetuna,? mõtiskleb ta. “Edukad 30-sed venelased tunnevad, et neid ei võeta tõsiselt mängu, sest neid peetakse paratamatuseks. Paljud solvuvad ja vaatavad seejärel Venemaa poole. Samal ajal oleks meile selliseid häid inimesi ju hädasti vaja. Parem olgu nad sõbrad kui solvunud võõrad, kes võivad saada mõjutatud mingitest kahtlastest grupeeringutest,? räägib Martin. Tema meelest on Eesti venelaste hulgas väga palju häid inimesi, kes võiksid Eestile kasulikud olla.
Elu
?Olen hakanud aru saama, et elus tuleb teha seda, mida ise tahad. Ei ole vaja midagi sunniviisiliselt teha. Tuleks korraks kõrvale astuda, mitte pidevalt ja hüsteeriliselt edasi tormata. Võiks hetkeks kõrvalt oma elu vaadata. Ja siis saad aru, et on ka mingeid teisi asju, palju lihtsamaid. Mis on Sulle kättesaadavad kohe, sest nad on Sinu jaoks õiged. Pead selle tunde üles leidma, siis läheb maailm laiemaks ja oled tänu sellele õnnelikum!?
Martin ise mõtles tükk aega, et ta tohib olla ainult näitleja, peab püsima sellel teel, sest see on püha ja midagi muud ei tohigi olla. ?Ma surusin ennast kinni ? nüüd näen, et näitlemine on vaid üks osa sellest elust, mida ma võin elada, mitte kogu minu maailm ei pea käima vaid selle ümber,? arvab ta.
Martin iseloomustab oma abikaasat kui väga toredat inimest: ?Ma tunnen, olen ise teinekord närviline ja enesekeskne. Tema on aga pärit perest, kus ligimesearmastus on tähtis olnud juba maast-madalast. Ta tasakaalustab mind imehästi, jäädes alati rahulikuks, ta on mõistlik ja väga suure südamega. Ma olen temalt palju õppinud.?
JAANIKA KRESSA
