Hiljuti ajakirjanduses pulkadeni lahatud teema noorte vaimsest tervisest praegusel keerulisel ajal on rohkem tõstnud tähelepanu just meie lastele ja noortele. Eriti sellele, et neid rohkem toetada, rääkida ja neile „vaimse tervise vitamiine“ pakkuda.
Samas tundub, et umbisikulist rääkimist kipub olema rohkem kui tegusid. Suurima märkamise saab ikka ära teha kodus, pereringis. Kuid kui suhted on aastapikkuse kriisiga viimseni krussi läinud, siis neid paari pealiskaudse vestlusega lahti ei haruta. Vaja on rohkem: märkamist, päriselt vestlemist ja koosolemist.
Paraku on stressi ja pinget kõigil. Ent noored, kelle tulevik kohati enim kannatab – ei saa nad ju sõpradega suhelda, peol, koolis huviringis käia – jäävad tihtipeale oma muredega hätta.
Võtame siis kõik koos vastu otsuse, et märkame ja aitame oma noori rohkem. Kuulame nende muresid ega mõista kohe hukka. Aitame, kui kaugõpe on raske ning teeme etteheiteid vähem. Hea vaimse tervise ja tugeva suhtlemisoskusega noored on meie tulevik. Ja nad vajavad praegu tuge rohkem kui iial varem.
KERTTU-KADI VANAMB
