Liiklusohutus on meie kõige suurem julgeolekurisk, kuid hea tahtmise juures on selle minimeerimine meie endi kätes. Piisab ju ainult sellest, et jätta pedaal raske jalaga tallamata, ja nii mõnigi hing saaks vabalt ringi liikuda ja oma keskkonnale sobivat elu elada. Kuid miskipärast see nii lihtne pole. Ainult kahjusummad kindlustustes kasvavad.
Paljud teadlased ja ametkonnad pingutavad selle nimel, et muuta nii olusid kui ka meie käitumist. Kätt südamele pannes võib öelda, et olukord on läinud paremaks, mõnes osas aga kipub täitsa käest minema. Sõltub ju alati ka ajast, milles muutusi mõõdame. On kõigile arusaadav, et 90ndate kauboikapitalismiaegsest liikluspildist on tänane ikka öö ja päev.
Jah, inimesed arenevad ajas ja elavad läbi ühe põlvkonna jooksul mitmed muutused. Seda teevad ka loomad, kes samuti kohanevad ning püüavad uutes oludes hakkama saada. Loomade arvukus sõltub enamasti keskkonna tingimusest, mille hulka käib ka näiteks elanike arvu vähenemine maal. Teine on kliimamuutus, mis paneb metsaelukad otsima uusi võimalusi toimetulekuks.
Mõlemad ülaltoodud muutujad on inimeste endi loodud ja selles ei ole süüdi meie vahvad metsloomad. Me vastutame selle eest. Võiksime võtta end kokku ja õppida rohkem arvestama metsaelanike olemasoluga ja võtta liiklusvahendiga hoog maha, eriti kohtades, kuhu on pandud hoiatavad märgid, sest need kohad on leidnud ka statistikas kinnitust, et liikumine on tihedam.
Ja silmad säravad metsloomadel kui kirkad helkurid. Paneme tähele.
