Rannal ja hiljem Alatskivil külalistemaja ning restorani pidanud soomlanna Marja Korpimäki on Peipsi äärest tänavu suvel jõudnud Avinurme Elulaadikeskusesse. Nüüd on ta Eestist lahkumas. Naine on oma kinnisvara müünud ja läheb sügisel, pärast 13 aastat Eestis elamist tagasi Soome.
Helsingis sündinud ning 25 aastat Helsingi lähedal Nummelas elanud Marja Elina Korpimäki tuli esimest korda Eestisse koos abikaasaga 1977. aastal laulu- ja tantsupeole. Tol ajal ta muidugi veel ei teadnud, et tema esivanemad on Eestist pärit – üks tema esiisa sündis 1699. aastal Võrus. Sugupuud on hiljem uurinud tema tädi.
Muruseeme maksis rohkem kui maa, millele see külvati
Rannale sattus Marja Korpimäki 2000. aasta jaanipäeval. Tal oli siis kangaste hulgiladu Vihti vallas ning tema klientideks olid Tallinna ja Tartu kangapoe omanikud. Nemad kutsusid Marja Peipsi äärde Rannale, kus oli nende suvekodu, jaanipäeva tähistama. “Mind hämmastas, et muruseeme maksis tol ajal rohkem kui maa, mille peale muru külvati,” rääkis Marja.
Ta ei teadnud, kuhu tuleb. Peipsi järve kohta oli ta koolis üht-teist õppinud. “Esimene mõte oli, et hea, et mul lapsi kaasas polnud.”
Juba esimesel õhtul viis koostööpartner ta tulevast maja vaatama. Endisel moonakamajal polnud katust, püsti olid vaid müürid. “Aga see paik kutsus mind. Ütlesin järgmisel hommikul, et läheme veel seda maja vaatama. Võtsime šampuse kaasa, sest kui see koht mulle ikka väga meeldib, siis teeme pudeli lahti. Nagu majja sain, hakkasin kohe plaanima – siia söögilaud, siia elutuba… Tegimegi šampusepudeli lahti. Mul oli Soomes hea kodu. Mõtlesin, et kui üldse kuhugi midagi ostan, siis Itaaliasse. Minu jaoks oli Ranna maja juba siis nagu unistuste loss.”
Tol ajal ei saanud naine eesti keelest üldse aru, oskas vaid “tere” öelda, samuti ei teadnud ta midagi eesti kultuurist ega ehitamisest. Maja hakkas ehitama naabrimees, kelle abikaasal oli Tallinnas kangapood. Töö Ranna maja juures algas 2000. aasta augusti algul. “Kuu aega tagasi olin saanud 50-aastaseks ja leidsin, et on aeg teha kannapööre,“ lisas Marja.
Sellel ajal hakkasid Soomes väikesed kangapoed välja surema. Üks kriis hakkas lõppema. “Tegin talvel veel oma laos tööd, kuid mõtted olid juba Eestis. Mu kõige noorem poeg lõpetas keskkooli. Märtsis ütles ta, et ma kolin oma tulevase naise Laura juurde ja sina, ema, jääd üksi koju. Teadsin, et üksi ma sinna ei jää. Tundsin, et tahan oma elu alustada ja otsustasin Eestisse elama tulla,” rääkis naine.
Kõik algas aeglaselt
Järgmise aasta jaanipäeval pidas Marja juba soolaleivapidu, olles juuni algul Eestisse kolinud. Oma kangalao jättis ta esialgu Soome, laos töötas üks tuttav. Euroopa tehased aga surid varsti välja, kangaäri polnud mõtet enam ajada. Marjan Maja nime all ootas ta Peipsi ääres Rannal oma katuse alla puhkajaid ja möödasõitvaid öömajasoovijaid.
Esimesel suvel tulid Marja majja külalised Soomest, need olid pooltuttavad ja tuttavad. Oli ka võõraid. Tasapisi hakkas majutusteenuse pakkumine Rannal edenema. 2001. aasta sügisel nägi ta kohalikus ajalehes teadet alustavate turismiettevõtjate koolituse kohta ning registreeris end sinna.
Eesti keelt oli ta õppinud nii, et laenutas raamatukogust lindi “Tere tulemast” ning kuulas seda igal pool – tööl, autos, kodus. “Püüdsin aru saada, et ma kusagilt vaatama ei peaks. Kui Rannale elama asusin, kirjutasin külmkapi seinale igasuguseid väljendeid.”
Teel koolitusele mõtles naine, kas ta ikka saab kõigest aru, mida seal räägitakse. “Üsna palju sain aru. Sellelt koolituselt tekkis ka esimene võrgustik – kohtusin ühe jahimehega, hakkasime Eestisse kutsuma soomlastest jahimehi.”
Aga kõik algas aeglaselt. Selleks, et leida õiged rühmad ja oma nišš, kulus Marja hinnangul neli-viis aastat. Talviti oli ikka nädalavahetuseti maja rahvast täis, mõnikord ööbisid tema külalistemajas ka eestlased ja lätlased. Põhilised külalised olid siiski Soome jahimehed.
Üksi ei ole Marja end tundnud, ehkki võiks arvata, et elu ääremaal oli nukker ja üksildane. “Alati, kui soovisin, sain tuttavatele külla minna,” märkis ta, lisades, et üksi võib inimene tunda end ka rahvast täis suurlinnas.
Omaks võeti viie-kuue aastaga
Marja huvitus väga ümbruskonna elust ning lõi kaasa igal pool, kus vähegi võimalik. Sügisel hakkas ta tantsima kohalikus rahvatantsurühmas, kuigi rahvatantsust ei teadnud ta varem samuti midagi, sest Soomes tantsitakse üsna vähe. “Mul on väga hea meel, et mind sinna kutsuti. Kuidas ma muidu oleksin kõikide inimestega tuttavaks saanud,” nentis naine. Hiljem hakkas ta samas kohalikele soome keelt õpetama.
Marja sõnul võõrastasid lähikonna inimesed teda algul päris palju. “Aega läks, aga võeti omaks. Ma ei tundnud, et olen üks nende hulgast. Ühel sünnipäeval viis-kuus aastat tagasi ütles tolleaegne rahvatantsurühma juhendaja Eha Veskimets mulle, et sa ei ole enam “soomlanna”, vaid meie Marja. See oli minu jaoks väga õnnelik hetk,” lisas ta.
“Ma võtsin selle kandi omaks, püüdsin elu edasi viia ja aidata inimesi järjele. Soomeski olen kõige rohkem Peipsi piirkonda püüdnud tutvustada. Olen andnud uusi impulsse paikkonna kultuurielule, organiseerinud kohalike inimeste käike kultuuriüritustele linnades, oleme ka Soomes käinud. Püüdsin pakkuda inimestele parimat, nad olid kaua aega sellest kõigest ilma jäetud. Ma tegin seda sellepärast, et nemadki teeksid kunagi sama.”
Eha Veskimets tunnistas, et ükski palgaline kultuuritöötaja pole selle piirkonna inimeste heaks nii palju teinud kui Marja Korpimäki.
Alatskivile jõudis koos majanduskriisiga
Marja rääkis murelikult Soome teleuudistes olnud Peipsi-teemalisest saatelõigust, mille autorit Risto Vuorineni ta tunneb. Uudise sisu oli, et Peipsi püütakse tühjaks. Seda teatakse, aga midagi ette ei võeta. Piirkonna arendamine on unarusse jäetud ja kõik probleemid tahetakse lükata järve kaela. Kui tekib probleem, et pole inimesi enam kuhugi tööle panna, saadetakse nad järvele kala püüdma.
“Eelmisel talvel oli väga vähe kalamehi, nad ei tule, kui kala enam ei ole,” rääkis naine.
“Minu juures käis külas ainult endine Pala vallavanem Kalev Kurs, hilisemad omavalitsusjuhid pole aitähki ütlema tulnud.” Naise hääles pole kibedust. Ta saab aru meie inimesi aastakümneid vaevanud nõukogude aja taagast, kuid ta ei õigusta kuidagi ükskõiksust.
Veel lisas naine, et tööd tuli kõvasti teha. “Kui teha nii palju tööd nagu mina 10-12 aastat tegin, siis sellega saavutaks juba midagi. Tuleb teha seda, mida kõige paremini oskad.”
2008. aastal läks Marja Alatskivile ja jõudis sinna koos majanduskriisiga. “Rannal saavutasin kõik, mida oskasin sellel ajal pakkuda. Tahtsin rohkem tegeleda toitlustamisega. Alatskivil oli võimalik osta töötanud kohvik, kuid maja vajas kõvasti remonti ja nõudis palju tööd. Mõtlesin, et saan seal koostöös teenustepaketti laiendada.”
Marja oli selle nimel nõus isegi oma Rannal asuvast külalistemajast loobuma. “Ma ei osanud seal tegevust arendada, mul olid ööbimiskohad nii karavanidele kui ka sauna juures.”
Ranna maja oli müügis pikka aega ja Marja hinnangul oli halb, et enne läks viis-kuus aastat, kui ta selle müüdud sai. “Masu tuli peale, olid rasked ajad. Ka mina olen selle kriisi ohver,” tunnistas ta. Marja soovis, et ka talvel käiks rohkem inimesi, sest sügis ja kevad olid küllalt tühjad. Kuid külalisi ei tulnud kuigi palju. “Mul olid üsna rasked ajad,” märkis ta.
Ta nägi selle piirkonna eeliseid. “Meil oli hea puhas toit – lihtne, kerge ja sõbralik teenindus. Ma kasutasin väga palju kohalikku tooret. Avinurmes olin hädas – ei ole võtta kurki ega tomatit, kalast rääkimata. Pooleteise kuuga olen juba midagi leidnud. Ka ei mõista inimesed alati, kui tähtis on ökoloogiliselt puhas mahetoit. Peipsi ääres oli tõepoolest paradiis.”
Peipsi südames
Tegelikult soovis Marja tänavu suvel hoopis puhata, Eestis ja Soomes niisama ringi hulkuda. See ei õnnestunud, sest talle pakuti tööd Avinurme Elulaadikeskuses. Leiti üks väike vana maja ja seal naine koos oma kassi ja koeraga elabki. Käib jalgrattaga ujumas ning naudib Avinurme ümbruse kauneid paiku.
Miks ta ikka veel Eestis on, seda Marja täpselt seletada ei oska. “Üks selgeltnägija käis kunagi Rannal minu külalistemajas, tema küsis, miks sa siin oled. Vastasin ausalt, et ei tea. Too naine uuris veidi ja ütles, et ma olen mõnes varasemas elus elanud kusagil Piibumäe poe taga. Kunagi ammu tahtsin osta suvemaja Omedust veidi Ranna poole, sinna tõmbas mind kohe väga.” Marja lisas, et ei tea, kas seda kõike uskuda või mitte.
Oktoobri lõpus läheb Marja Soome tagasi. Mida ta tegema hakkab, seda naine praegu veel ei tea. Kindel on, et niisama käed rüpes istuma ta ei jää. Naine rõhutas, et on juba pensionieas ega pea enam nii palju rabelema. “Ega ma ei oska ilma tööta olla,” tunnistas ta.
“Mul on aastaid olnud koostööpartner, kellel oma bussifirma. Oleme plaaninud turismireiside korraldamist Peipsi äärde. Peipsi on tõepoolest mul südames, siin on nii palju armsaid inimesi, kelle juurde ma tahan turiste tuua.”i
HELVE LAASIK
