Marika ja Ole Hütt: “Nad olid meist lihtsalt väga erinevad”

Viimane asjaolu puudutab viielapselist peret märksa enam kui esimene, sest võimaldab teoks teha mõnedki lastega seotud ilusad plaanid. Esimesel puhul on lihtsalt huvitav vaadata, mismoodi telerahvas on asja näinud ning kokku pannud. Elu on vahepeal oma tavalist rada pidi edasi läinud ning praegused kaks telesaadet tuletavad meelde kümmet aprillikuu päeva. Et vahepeal ligemale kaheksa kuud mööda on läinud, seda on kõige enam näha lokkispäise pesamuna Oskar-Hendriku pealt, kellest nüüd juba päris asjalik poiss on saanud. Telepurgis tundub väike Ossu aga alles päris tita.

Teist korda enam liimile ei läheks

Hüttide kodus Luua keskuses suure ühismaja korteris viitab kõik sellele, et lapsed on siin pereelu keskpunktis ja kogu elukorraldus on nende järgi paika pandud. Isa ja ema rahulik ning leebe olek tundub olevat nakatanud nii lapsed kui lemmikloomadki. Kõik sujub kuidagi ilma erilise kära ja rahmeldamiseta. “Ega alati ainult heast ja hellast jutust ka ei aita. Ükskõik siis, kas isal või minul tuleb ikka vahel kõvemat häält teha,” räägib Marika. Tunnistab siis aga, et neil Olega omavahel pole sõnelemist küll ette tulnud ning ühtviisi rahumeelsed ja kodukesksed on nad tõepoolest mõlemad. “Ega me muidu poleks kokku ka saanud,” ütleb siis.

Käsilolevat saadet üritavad Marika ja Ole võtta kui mängu, mis ta ju tegelikult oligi. Seda, et tõsielusari nende perele mingit halba mõju oleks avaldanud, ei ole seni põhjust arvata olnud. Pigem olevat kommentaarid olnud nende pere suhtes üllatavalt positiivsed. Ole ütleb, et tal on teisest perest lausa kahju, keda anonüümsed inimesed internetis kohati inetult pommitavad. “Rahvas on ikka julm,” leiab ta.

Vaatamata kõigele on perekond Hütt siiski kindel, et teist korda nad enam selletaolistes sarjades kaasa tegema ei kipuks. Samas andis kaasategemine ka midagi sellist, mida vahest muidu nii teravalt kogenud ei oleks. “Kui omakeskis püüame anda lastele parimat ja vahel tekib kahtlus, et kas kõik on õigesti tehtud, siis nüüd saime kinnitust, et oleme ikka õigel teel küll,” arvab Ole. “Ja kui hea on see oma pere ja kui armsad meie lapsed,” leiab seepeale Marika kümnele kodust eemal viibimise päevale mõeldes.

“Eks tulge ja lugege meid siis kokku”

Marika oli see, kes tembu ära tegi ja pere telesse kirja pani. Küllap mingi hetkemeeleolu ajel, leiab ta nüüd. Oli ju sügav talv ja suure perega asjatamine mõjus kuidagi kurnavalt, nii et oleks tahtnud mingit vaheldust. Mehele ta sellest esialgu ei rääkinudki. Et pikka aega mingit reageeringut ei olnud, ununes asi tasapisi ära. Siis aga helistati telemajast ning teatati: “Tuleme teid üle vaatama”. “Eks tulge ja lugege meid siis kokku,” ei osanud Marika seepeale muud kosta. Uuesti helistati kahe nädala pärast ja siis selgus, et asjaga on juba päris kiire ja lähebki võteteks lahti. “No kui asi juba nii kaugel on, mis siis ikka, teeme ära,” leidsid Marika ja Ole.

Võtted algasid aprilli lõpus. Õnneks polnud siis veel nende Raadivere talukohas midagi erilist teha. “Oleks maikuusse jäänud, poleks me küll nõus olnud,” on pererahvas veendunud. Raadiverre ostetud talus, kuhu Hütid unistavad kunagi aastaringselt elama jääda, veedetakse praegu suved, kasvatatakse maasikaid, astelpajusid, kuusetaimi, mustikaid jms.

Imaverre vahetusperesse võttis Marika kaasa oma kõige väiksema lapse Oskar-Hendriku. Koju jäid isaga tollal kaheksanda klassi tüdruk Kätlin, esimest aastat koolilaps Kaisa-Mai, koolieelikust Õnne-Riin ja kolmene Oliver-Harris.

“Tegelikult vedas meil mõlemal, nii Terjel kui minul,” leiab Marika tagantjärele, sest oleks võinud ju ka hoopis hullemini minna, nagu kasvõi sama sarja varasemate saadete põhjal järeldada võib. Kuigi Imavere pereema Terje kurdab nii saates kui ka Õhtulehe vahendusel vahetuspere isa Ole sõnakehvuse, pikkade juuste, pere liialt rohelise eluviisi, lemmikloomade rohkuse üle jne. “Mulle ka paljud asjad ei meeldinud,” tunnistab Marika, kes leiab, et kümne päeva jooksul võõra pere väljakujunenud eluviisis midagi kardinaalselt muuta pole nagunii võimalik.

Lastekaitsjate kurtmist selle üle, nagu traumeeritaks vahetusemadega saates osalevate perede lapsi, Marika ja Ole eriti ei jaga. Kui ikka pere on tugev ja elukorraldus kindlas paigas ning üks vanematest ja õed-vennad kodus, siis see asjaolu, et seal mõned päevad veel üks võõras tädi on, midagi muutma ei peaks. Nemad suutsid küll oma lastele selgeks teha, et ema on kümne päeva pärast jälle tagasi ja katki polnud sellest mitte midagi.

Imaveres levisid hullud jutud

Et keegi aru ei saanud, mis käimas on, oli Marika ja tema pisipoja Imaverre ilmumine põhjustanud jutte sealse pere lahkuminekust. Keegi olevat näinud, et Terje põgenenud suure kiiruga kodunt ja uus naine lapsega seisnud Rene ukse taga. Hiljem, kui juba ka telemehed platsi ilmusid, sai tõde muidugi jalule seatud.

Võttegrupp oli kohal käinud suhteliselt harva ja ette teatamata. Sellele vaatamata ei leia Marika ja Ole põhjust nende üle nuriseda. Kui, siis vahest seda, et asjad on kohati kokku pandud telerahva suva järgi ja vales järjekorras.

Saatest võib jääda muu seas ka mulje, nagu oleks väike Oskar-Hendrik võõras kodus viril olnud ja asju lõhkunud. “Muidugi on nii väikese lapsega rohkem tegemist. Kui aga võttegrupp on kõrval ja nendega veel tegelda tuleb, ei saa ju iga hetk pisikest nuppude juurest ära. Oma kodus on ju lapsel teada, mida ta tohib ja mida mitte ja seal on kõik nii-öelda lapsekindel,” selgitab Marika.

“Rene oli tegelikult täitsa tore mees, selline asjalik, lõbus ja lihtne, kuigi alguses tundus karmi ja tõsisena. Omavahel meil suhtlemisraskusi just ei tekkinud. Ta suhtus isegi soosivalt sellesse, kui ma lapsi keelata püüdsin,” ei leia Marika erilist põhjust vahetuspere isa üle nuriseda.

Terje aga ei suutnud Luual kuidagi kohaneda tõsimeelse ja väljapeetud Olega. “Ta ootas ikka, et ma temaga lobiseksin. Kurtis igavuse üle ja ei olnud õieti millegagi rahul,” tunnistab Ole ning leiab, et ju on nemad Imavere perega lihtsalt väga erinevad. Seepärast pole tekkinud vajadust edaspidi ka suhelda. Õnneks jätkub aga Marikal ja Olel, kellel palju ühiseid huvisid ja ühine elu, jututeemasid omavahel küll ja küll. Ja pealegi olevat neil oma kodus nii huvitav olla, et erilist tahtmist kusagile kippuda ei tekigi. Laste vabakasvatust, mida harrastati seal teises kodus, ei ole nad aga siiski lõpuni mõista suutnud, sest tundub nõnda, et kohati on vabakasvatuse ja kasvatamatuse piirid õige hägused. “Oleme üritanud ikka oma lapsi üksjagu suunata, andeid arendada, õpetanud valima väljendeid ja vanemaid austama,” kõnelevad Hüti pere lapsevanemad.

Eeloleval teisipäeval on teleekraanil “Naistevahetuse” viimane osa. Siis saab näha, kuidas perenaised vahetusperedes oma reegleid kehtestada ning kodu oma maitse järgi kujundada üritavad.

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus