Maria omandas hariduse Mikovitsa koolis, kus sügaval nõukogude ajal (Maria Noormets läks kooli 1953. aastal – E.K.) oli koolimaja jagunenud kaheks ? pool venelastele ja pool setodele. Setodel olid traditsioonid ja kombed lihtsalt nii kõvasti sees, et võimudel ei õnnestunud neid vene rahva hulka sulandada.
Noormetsa ema ei õppinudki vene keelt ära, ei käinud isegi poes, asju ajas nende peres isa. Siis oli külas kuuskümmend seto peret, nüüd on neid järele jäänud vaid kaks. Noored hakkasid piiri tagant ära tulema juba nõukogude ajal, vanemad tulid tihti järele. Aga ära tuldi ka tervete perekondadega.
Kutsus setod kokku
Nõukogude aja alguses see lihtne ei olnud: 1960. aastate alguses olid Eestis juba passid, Venemaal aga mitte. Noormets arvab, et ju selles äraminekukartuses passe ei antudki.
Nüüd kui Maria Noormetsal aastaid juba üle viiekümne, muutus igatsus oma kultuuri ja traditsioonide järele ületamatuks. Ka abikaasa Ants toetas naist: kui ikka hing ja süda oma kultuuri järele januneb, siis tuleb midagi ette võtta. Nii pani Maria Noormets ajalehte kuulutuse, et “Hõi, seto, saame kokku,” ja eelmise aasta juulis Põltsamaa Autobaasi kaminaruumis peetud esimesele kokkusaamisele tuli kaheksa setot.
Ametlikult registreeriti selts möödunud aasta oktoobris ning hiljuti tähistati esimest sünnipäeva. Jõgevamaa setode seltsil “Kullakõsõ” on tänaseks 35 ametlikku liiget, kuid huvilisi tunduvalt rohkem. Sünnipäevapeole oli tulnud koguni üle viiekümne inimese.
“Esimene kokkusaamine oli väga huvitav ja liigutav, üks kohaletulnu oli koguni minu suguvõsast;” leidis Noormets endas jõudu asjaga edasi minna.
Kui järgmisel korral kokku saadi, tuli ka uusi liikmeid. Üsna varsti kasvas seltsist välja ka naiste laulurühm, mis samuti “Kullakõsõ” nime kannab ja iga nädal koos harjutamas käib.
Rahvariided õmbles Maria ise
Kullakõsõ on võtnud osa ka setode suurüritusest ? Seto Kuningriigi päevast, kus nad osalesid ka sõnalisel võistlusel, ja Leelopäevadest Värskas. Rahvariided, mis naistel seljas on, on Noormetsa enda õmmeldud.
Seto Kuningriik kuulutatakse välja metsasoomlaste eeskujul. Sel päeval valitseb setosid nende kuningas Peko. Setodel on oma kuningriigi hümn, lipp, samuti sissepääsuviisa.
Maria Noormetsa sõnul on Kuningriigi päev väga tähtis üritus setode jaoks, sinna tulevad kokku kõik, kes vähegi saavad, ja mitte ainult setod, vaid ka need, kellele selle rahvakillu saatus südamelähedane on. Ka väliskülalisi on palju.
Jõgevamaa setode seltsi eestvedaja ütles, et ta ei ole küll uuringut teinud, palju setosid Jõgevamaal on, kuid neid on ikka üsna palju. Kolmandale kokkutulekulegi tuli juba 21 inimest. Setomaa ajalehe toimetaja, kes samuti kolmandal koosolekul viibis, andis tõuke edasi minna. Ta käis lausa peale, et olge ja tehke. Lisaks ajaloolisele Setomaale tegutsevad Noormetsa teada rahvusseltsid veel Tartus ja Tallinnas.
Seltsi liikmeid on lisaks Põltsamaale veel Palamuselt, Jõgevalt, Pajusist; Puurmanist ja isegi Järvamaa piiridesse jäävast Imaverest. Nii otsustatigi algselt kavandatud piirkondliku seltsi asemel asutada ülemaakondlik.
Noormetsa sõnul oli Värska Leelopäev sellel aastal eriti tore ja ilus: lisaks tavapärasele rahvuslikule laulule ehk leelole oli tänavu kavas ka tants.
Maria Noormets on ansambli eeslaulja. Osa laule teeb Maria ise, osa tuleb tal meelde lapsepõlvest, peamiselt ema repertuaarist, kes ka seto sõnaline ehk rahvalaulik oli. Paljudele lauludele teeb ta ise ka sõnad.
“Ega meil siin kelleltki eriti nõu küsida ei ole, aga midagi tuletame ikka meelde. Paljuski on laulud ka inspiratsioon, pühendatud näiteks konkreetsele inimesele. Inimest peab muidugi selleks natuke teadma ja tundma, et talle laulda saaks. Saab ka muidugi nii laulda, et inimest ei tunne, siis lauladki nii, et vot sind ei tunne,” rääkis Noormets. ?Kullakõsõl? on ka oma hümn, mis räägib sellest, kes nad on ja kuidas kokku tulnud.
Esimesel seltsi sünnipäeval lauldi kuningriigi hümni, huvilised imestasid, et hümn on väga pikk, aga ometi oskavad kõik seda laulda.
Seto keel on Marial hästi meeles ja tuleb seda rohkem meelde, mida rohkem selles keeles suhelda saab. Selles, kas seto keel on eraldi keel või ikkagi üks murrakutest, ei ole täit selgust saanud keeleteadlasedki. Noormets tunneb sisemuses, et pigem on see ikkagi keel. Ta ütleb, et selle üle vaieldakse väga palju, kas setod on eraldi rahvus või mitte.
“Kui ma tegin siin aastapäeva üritust, oli vaja ka kõne teha. Siis püüdsin rääkida mitte selges seto keeles, tõin sisse ka eestipäraseid sõnu, et inimesed ikka aru saaksid, näiteks kohale tulnud linnavalitsuse delegatsioon,” meenutas seto asja eestvõtja. Seltsi liikmetega püüab ta rääkida seto keeles, aga keelt oskavad nad, kuidas keegi.
Kui selts algul kokku tuli, kõlas ka üsna palju pessimistlikke noote, kardeti, et ega sellest asja saa. Nüüd on nii, et ei taheta enam mingi hinna eest kooskäimisest loobuda.
Traditsioonilised söögid
“Meil on üldiselt nii, et igaüks toob ilopeole ka midagi traditsioonilist kaasa, kuigi rahvalike söökide tegemise oskus on üsna väheseks jäänud,” nentis Noormets.
Õuepidu kutsuvad setod kirmaskiks, sees peetavat aga iloõdakuks. Suulliim ehk soolaleemeke on üks seto traditsioonilisi toite. Hapupiimasse segatakse tindikala, hapukapsast, sinki, muna, suvel ka tomatit ja kurki. Seda toitu võib teha ka kalja sisse. Viigapiim on hästi kuiv, nõusse kokku surutud kohupiim. Seda tarvitati veega segatult, kui talvel lehm kinni oli.
Kiisla ja sõir on traditsioonilised toidud, samuti plaadipiirak ehk lahtine pirukas. Setod joovad palju taari ehk kalja. Suvel oli see põhijook. Ise valmistati ka viina ehk hansat. Seto ei ole nõus, et tegemist on puskariga. Ta solvub, sest puskar on solk, hansa pidavat aga olema ravim.
Seto päritolu mehi on seltsis ka, aga üsna vähe. Setodel on seltskonnatantsud, mida tantsiti iloõdakutel või kirmaskitel. Seto tantsu sammu õppimine ei ole Noormetsa arvates just väga keeruline, aga on vähe neid, kes seda oskavad ja meelde suudavad tuletada.
?Kullakõsõ? nimi on tuletatud sellest, et kui üks seto teisega kokku saab, siis lööb käsi kokku, et oi, kullakene.
Noormetsa tütar peab ennast setoks ja käib ka “Kullakõsõs” laulmas. Ka kaheaastane lapselaps kannab seto rahvariideid.
Kui varem seto juuri häbeneti, siis nüüd ollakse nende üle pigem uhked. “Mina ei ole oma päritolu kunagi häbenenud, pigem rõhutanud,” rääkis Maria.
Maria Noormetsa abikaasa Ants on samuti seltsi liige ja setode kultuur ning kombed on talle hingelähedased, kuigi tema enda soontes seto verd ei voola. Ants arvab, et kui keel, kombed, elamisviis ja iseloomud kokku võtta, annavad setod rahvuse tunnused välja küll, kahjuks aga on setod eestistunud, rahvuslikkusest on üsna vähe järel. Setumaal asuvates koolides õpetatakse lastele oma keelt ja kultuuri, et see ikka alles jääks.
Maria arvab, et võiks teha loenduse, kui palju seto juurtega inimesi veel on. Arvatakse, et paar tuhat setot elab ka väljaspool Eestit, rohkem kui Venemaal on neid lääneriikides.
Piiriprobleem Eesti ja Venemaa vahel on setode jaoks väga valus, sest teisel pool piiri on surnuaiad, sugulased, kirikud. Kui piiriäärsete maakondade elanikel on mõnevõrra lihtsam (pikaajalised viisad), siis mujal elavad inimesed peavad haudade külastamiseks eraldi viisa muretsema, mis on üsna kallis ja aeganõudev. Nii näeb Maria oma Venemaal elavat õde peamiselt suuremate pühade ja ürituste ajal.
Seto kultuur elas, kuigi vaikselt, ka nõukogude ajal. Sellest eriti ei räägitud, see lihtsalt oli. Kirikupühade ajal käisid valdavalt õigeusklikud setod ikka kirikus, toimusid ka peod ja räägiti omas keeles. Petseris oli kõrvuti koguni kaks õigeusu kirikut ? üks setode, teine venelaste jaoks. Setode kirikus peeti teenistusi eesti keeles. Maria Noormetsal on suur palve neile, kes end setodena tunnevad: nad võiksid ikka seltsi tulla.
EVA KLAAS