Lahtiseletatuna tähendab see SOS Lasteküla Eesti Ühingu, Keila SOS Lasteküla, Hermann Gmeineri SOS kooli ning Tallinna ja Keila Noortekodu töö juhtimist ja koordineerimist ning laste hoolekandega seotud projektide käivitamist. Kuid ka Eesti esindamist SOS Lastekülade Rahvusvahelises Organisatsiooni 132 riigis.
Kuidas tekkis mõte hakata oma teadmisi, oskusi ja võimeid Keila SOS Lasteküla Eesti Ühingu heaks rakendama?
“Keila SOS Lasteküla Eesti Ühingusse tööle tulemine oli omajagu huvitav ja täiesti juhuslik. Aasta alguses lugesin Eesti Ekspressi kuulutust, et rahvusvaheline organisatsioon SOS otsib Eestisse rahvuslikku direktorit. See töö tundus pakkuvat päris huvitavaid väljakutseid. Konkreetseid plaane mul siiski kandideerimiseks veel polnud. Tollal olin kandideerimas hoopis Riigikogu haldusdirektoriks, kus asjad läksid nii, nagu nad poleks tohtinud minna. Nii jätkasin rahulikult tööd Tartu Linnavalitsuse haridusosakonna juhatajana. Ühel päeval helises aga telefon ja küsiti, kas ma olen valmis kohtuma SOS Lasteküla Eesti Ühingu presidendi Helle Niiduga. Pall hakkaski veerema. Kuna meie organisatsiooni keskus on Viinis, siis toimusid kohtumised ka seal töötava Regiooni direktoriga ja personalifirma esindajaga. Jutuajamistel selgus, et mul on piisavalt kogemusi ja huvi, et töötada rahvusvahelises organisatsioonis laste heaks. Tööleasumiseni läks veel palju aega.”
Missugune on Teie kui kooliõpetajana töötanud ning kooli ja haridusosakondi juhtinud mehe üldine hoiak Keila SOS Lasteküla laste suhtes, on need erilised või päris tavalised lapsed?
“Tahan kinnitada, et siin on täiesti tavalised lapsed, keda me kohtame tänaval, külas või linnas. Loomulikult peab teadma nende east ja senisest elukäigust tulevaid iseärasusi, aga see on kõigi lastega nii. Meie lastel on siiatulemiseks oma põhjus, aga ma usun siiralt, et me pakume neile parimat, mida tänases Eestis pakkuda on.”
Selleks, et tutvustada SOS Lasteküla igapäevaelu, peab selgitama, missugune roll on siin lastega tegelevatel naistel, kelle ametinimetuseks on ema. Kuidas võib saada emaks SOS Lastekülas?
“Emaks saamine pole sugugi lihtne. Me vajame parimaid inimesi, kes suudavad endale võtta vastutust ja kasvatada üles võõraid lapsi ning olla neile toeks nagu pärisema. SOS emakandidaatide leidmiseks kuulutame aastas välja mitu konkurssi. Kandidaadiks olemine ei tähenda veel emaks saamist. Meil on kõrged nõudmised: soovime, et emal oleks vastav haridus pedagoogilisel või sotsiaalalal. Kui vastav haridus puudub, tuleb see omandada, kusjuures õppimisega kaasnevad kulud kompenseerib lasteküla. Emakandidaadiks oleku aeg kestab peaaegu kaks aastat, mil ta saab teoreetilise ja praktilise ettevalmistuse mentori kaasabil. Alles seejärel on võimalik ema ametikohal tööle asuda. Ema saab oma peremaja, palga ja head puhkamisvõimalused ning talle kindlustatakse ka kõrgem pension. Meie kaheteistkümnest emast on kuus tööl alates Lasteküla asutamisest 1994. aastal.
Kuidas lapsed oma kasvataja emaks kutsumisse ise suhtuvad?
“Nad võtavad selle SOS-ema nime omaks. Mingit sundi ja käsku pole, laps peab ise jõudma selleni, et ta ühel päeval hakkab oma perekonnapead emaks kutsuma. Ja see juhtub kõigi meie lastega. Ma arvan, et iga inimene tahab kellelegi ema öelda. Ja tavaliselt on see kõige lähedasem inimene.”
Kuidas saab lapsest SOS lasteküla elanik?
“Kõige rohkem lapsi tuleb siia elama kohalike omavalitsuste otsuste kaudu. Praegu elab meil lapsi peaaegu neljakümnest erinevast kohalikust omavalitsusest ja kokku on neid lastekülas 68, millele lisandub veel 22 noortekodude last. Tavaliselt on nii, et kohalik sotsiaaltöötaja teab, millistes peredes tema vallas või linnas pole lastele tagatud turvalisus ja kodurahu või normaalne kasvamiskeskkond. Mitmed niisugused lapsed on saanud endale uue kodu lastekülas. Samuti on meil siin lapsi, kelle vanematega on juhtunud mingi õnnetus. Laste toomine lastekülasse otsustakse pärast põhjalikku kaalumist. Enne süvenetakse konkreetse lapse probleemidesse. Kui leitakse, et laps vajab uut keskkonda, minnakse temaga kohapeale tutvuma, kus olukorda hindavad mitmed spetsialistid. Samuti räägitakse läbi SOS emaga, kelle peresse võiks laps minna. Kui kõik osapooled nõustuvad sellega, et laps vajab SOS Lastekülla toomist, siis hakkab laps meil elama. Meie kasvandike vanus ulatub alates aastast kuni seitsmeteistkümne aastani. Laste päevad mööduvad nagu tavalises peres. Hommikul on äratus ja suuremad lapsed saadetakse kooli, väiksemad lasteaeda ja päris pisikesed jäävad koju. Kooliõpilased valmistuvad õhtupoolikul õppetundideks ja pärast seda veedavad vaba aega või osalevad huviringides, muusika- või spordikooli töös. Meil elatakse nagu igas kodus, kus on oma maja, ema, õed ja vennad ning oma küla, kuhu alati õhtuks jõutakse.
Kuidas lasteküla peresid uute liikmete tulekuks ette valmistatakse?
“Lasteküla emad teavitavad sellest oma teisi lapsi, räägivad, et neile tuleb uus õde või vend. Ka Keilasse minevatele lastele antakse teada, mis neid uues kohas ees ootab. Kui lapsel on vanemad, selgitatakse neilegi, et laps vajab elamist SOS Lastekülas. Sotsiaaltöötajad valmistavad ette kõik vajaminevad paberid ja vajadusel annavad vanemad allkirja oma nõustumise kohta.”
Kuivõrd on SOS Lastekülas lapsi, kes oma kodus ei saa normaalselt kasvada ja areneda majanduslike raskuste tõttu?
“Ma pean ütlema, et selliste laste jaoks meie Lasteküla ongi. Meie eripära on, et me võtame vastu puueteta lapsi ehk täiesti tavalisi lapsi. Nad on tublid ja saavad tulevikus endaga kindlasti hakkama. Nende probleemiks on vaid kodu puudumine selle kõige laiemas tähenduses. SOS Lasteküla on aga mõelnud ka sellele, kuidas suunata oma eluga tupikusse sattunud vanemaid oma laste eest taas hoolitsema, muuta nende mõttemaailma. Selleks oleme ellu rakendanud preventsiooniprogramme. Ida-Virumaal on hõivatud sellesse 120 peret ja uuest aastast alustame Pärnus ja Keilas. Mitmed pered vajavad konsultante, kes aitavad lastega peredel toime tulla, nõustavad peret eelarve planeerimisel ja selgitavad ühiskonnas toimuvat.”
Kas vanemad saavad siin oma lapsi ka külastada?
“Saavad küll. Kahjuks kasutatakse niisugust võimalust harva ja sellel ei ole alati kõige paremad tagajärjed. “
Missugune koht peaks SOS lastekülal olema Eesti ühiskonnas? Kas on hea, kui lapsed saavad siin rahulikult elada oma igapäevaelu, õppida ja mängida, või tuleks lastekülast võimalikult palju rääkida meedias, kutsuda siia külalisi, et üldsus teaks sellest asutusest ja siinsetest elanikest?
“Meie eesmärk on see, et need lapsed integreeruksid ühiskonda, mistõttu lastekülas ei tohiks kindlasti olla kasvuhooneefekti. Meie uued külamudelid ja tegevusmudelid ongi väga selgelt integreeritud päris harilikesse elamurajoonidesse, tavalistesse ridaelamuboksidesse või kortermajadesse.
Minu põhiline töö ongi selgitada ühiskonnas, et Eesti riigi ülesanne on kanda hoolt kõigi oma kodanike eest, on nad siis suured või väikesed. Riiklik toetus lastekodudele tagab miinimumi laste kasvamisele. SOS töötab lisaks riigi toetusele suures osas tänu annetustele. See tähendab, et 50% toetavad meie laste kasvamist Skandinaavia ja Kesk-Euroopa riigid. Olen veendunud, et laps kannab endas tulevikku ja tema heaks peab pingutama iga täiskasvanu. Mul on hea meel, et ka Eestis on aasta aastalt kasvanud nende ettevõtjate hulk, kes üha sagedamini on SOS-le annetanud ja lausa püsitoetajateks muutunud. Tervikuna teatakse Eestis SOS Lastekülade liikumisest ja heategevusest veel vähe. Euroopas sai see alguse 1949. aastal ja tänaseks on see kasvanud maailmas suurimaks heategevusorganisatsiooniks laste heaks. Parimaks näiteks olid viimased Euroopa meistrivõistlused jalgpallis, kus SOS suurima koostööpartneri FIFA ga (maailma jalgpalliföderatsioon) ehitati kuus uut lasteküla. Igas riigis on SOS lasteküla patrooniks riigijuhi abikaasa ja ka temast sõltub väga palju, kuidas ühiskond SOS lastekülade liikumisest aru saab. Eesti SOS Lasteküla sõnumit kandis algusaastatel väga jõuliselt teatrimees Mikk Mikiver.
Usun, et Jõgevamaal ollakse meie asjaga paremini kursis, sest 1994. aastal hakkasid mitmed Jõgevamaa kooliõpetajad ja noorsootöötajad tööle SOS-emadena ja on tänaseni vastu pidanud. Ka Põhja-Eestis teatakse SOS Lastekülast palju rohkem. Järgmisel aastal on meie plaanides SOS Lasteküla Ühingu tutvustamine ja selleks korraldame ringsõidu Eesti maakondades. Kui omavalitsused on meie olemasolust teadlikud ja meid mõistavad, on kergem leida koostööpartnereid ja tegutseda koos laste heaolu nimel.”
Milline sügavam tähendus on sellel, et SOS-liikumine sai alguse 1949. aastal Austriast?
“Austria sai Teises maailmasõjas tugevasti kannatada. Ja seda eelkõige moraalselt. Austria sai täieliku iseseisvuse alles 1950. aastate keskel. Selline olustik, kus paljud inimesed sõjas hukkusid ja lapsed vanemateta jäid, oli igati soodne heategevusliikumise kujunemiseks. Sellise võimaluse kasutaski ära Austria arst Hermann Gmeiner, kes asus korjama ühte ?illingit laste heaks.”
Millisena näete oma rolli SOS Lastekülas?
“Ma olen heategevusorganisatsiooni juht ja tahan, et inimesed mõtleksid, mis on elus tähtis. Ma esindan SOS suures organisatsioonis Eestit ja pean suutma selgitada, miks nii edukas riik, kui me oleme, ei tule veel toime sotsiaalküsimuste lahendamisega. Lastega kohtudes püüan ma olla isa, kes lastega suhtleb ja nendega koos mängib. Hea on koos mängida jalgpalli ja arutada maailmaprobleeme. Pean oluliseks, et mu suhtlemine oleks lastega vaba ja üksteist mõistev. Lastega lävimine on tegevus, mida teed mõnuga. Minu kui tegevdirektori põhikohustus see aga ei ole. Laste igapäevamuresid lahendab ennekõike Lasteküla juhataja, kellena töötab kunagine Adavere Põhikooli direktor Ülar Kohari. Mina pean eelkõige tagama SOS Lasteküla Eesti Ühingu üle 70 inimese töö koordineerimise ja sihtide seadmise. “
Kas Teie ja härra Kohari olete ainsad mehed?
“Ei. Kokku on meil 11 tublit meest. Kasvatajatena töötavad meil kaks sportlikku meest, kes mõistagi poistega ka poistejuttu ajavad, kuid samas oskavad leida ühise keele ka tüdrukutega. Kui lapsi mõistad ja neid kuulata tahad, saad kontakti nii tüdrukute kui ka poistega.”
Ehk võiksid SOS emad lastekülasse elama kutsuda ka oma kaasad, et neidki asutuse huvides tööle rakendada?
“Mitmes riigis see nii juba ongi. Meil on nende aruteludega alustatud, et võimaldada Lastekülas elada tervetelt perekondadel. Ma usun, et see ongi meie tulevik.”
Kuidas valmis lasteküla avar ja esinduslik spordiväljak?
“Spordiväljaku ehitamiseks saadi raha annetustest. Avatseremoonial viibisid kõik meie Sõpradeklubi liikmed ja toetajad. Kroonisime SOS hea tahte saadikuks Kristina ?miguni. Eesti jalgpallikoondis koos peatreener Jelle Goesiga pidas meie lastega vahva jalgpallilahingu. Õhtujuhiks oli Venno Loosaar, ka mitmed ansamblid hoidsid meeleolu üleval. Oleme saanud väga palju ilusat tagasisidet ja võitnud uusi toetajaid. Meile ei ole tähtis, et meil oleks üks toetaja miljoni krooniga, vaid miljon toetajat ühe krooniga. Siis oleme õigel teel.”
JAAN LUKAS
