“Mulle endale tundub, et hakkan alles nüüd asjadest aimu saama. Ausalt öeldes arvasin, et sisseelamine sellesse töösse läheb kergemini. Aga see polnud sugugi nii. On ikka hoopis iseasi, kas oled kaasategija või on asjad sinu korraldada ja organiseerida,” leiab Margit. Asjaolu, et kodukandis kõik sind lapsest saati teavad ja sa ise tunned siinseid inimesi ning nende perekondigi, ei vähenda vastutust, pigem vastupidi ? sa pead inimeste ootusi ja nende usaldust õigustama.
Vanale heale tuginedes
“Küll sul, Margit, on alles tore töö, päevad läbi aina tants, laul ja trall,” oli Margitile kord üks tuttav öelnud. Loomulikult ongi kultuurimaja eelkõige inimeste pingete maandamiseks ja rõõmsaks tegevuseks. Selle nimel tasub tegijatel pingutada. Margit ei hakka rääkima oma paljudest magamata öödest, kui pea on täis kõiksugu mõtteid, kuidas üht või teist asja võimalikult hästi teha. Kui aga millegi toredaga hakkama oled saanud, on koju jõudes samuti ärevus hinges, mis kohe unel tulla ei lase. “Ma olen tegelikult nii perfektsionist kui ka suur romantik,” tunnistab ta. “Tahan, et kõiges oleks emotsiooni ja sõnumit.”
Kultuuritöö nõuab Margiti sõnul aga eelkõige pikalt ette mõtlemist ja planeerimist, vahel koguni aastaid ettepoole vaatamist. “Olen püüdnud üht-teist omalt poolt lisada sellele vanale heale, mis siin juurduda jõudnud. Nii tänamatu ma küll ei tahaks olla, et unustan selle, mis enne mind on tehtud. Jätkan kindlasti seda, mis Tiina Loorand pikka aega töötades loonud, ja panen ikka ka oma pea tööle,” kinnitab Margit ja ütleb, et tunneb heameelt sellest, et on, kellele tegudes ja mõtetes toetuda. Pala kultuurimajas on aga algusest peale Margiti parem käsi Eneli Kasemägi.
Margit kinnitab, et praegune amet on aidanud ka suhtlusringkonna väga palju suuremaks muuta. Nii et lisaks oma maja ja ümbruskonna inimestele on võimalik mõtteid ja kogemusi vahetada ja head nõu saada paljudelt toredatelt kolleegidelt ning tuttavatelt erinevatest Eestimaa paikadest. “Ütlen ikka, et mida enam sa õpid ja omandad, seda rohkem näed ka, mida kõike veel vaja teada ja õppida oleks.”
Mõnikord tulevad head asjad ise
Ametlikult on Pala kultuurimajal vallas kaks tegevuskohta ? Pala kultuurimaja ja Ranna rahvamaja. Ranna rahvamaja perenaine Ljubov Raimla on selles ametis samuti uus ? töötanud vaid pisut üle aasta. “Ljuba on väga aktiivne ja avatud inimene ja tal läheb seal hästi,” kinnitab Margit. “Ranna tublid naised külaseltsist Kaldapiäskesed korraldasid toreda ülevallalise külade päeva ja valla tantsupäeva, Assikveres on Anna Haava tuba ja imelised kirjandusõhtud. Nõval tegutsevad agarasti seeniortantsijad, erilised on Raatvere külaseltsingu pillimeeste peod. Meeldejääv oli hiljuti Pala raamatukogu organiseeritud salongiõhtu, kus oli külaliseks Ülle Lätte,” loetleb Margit vallas aset leidnud meeldejäävaid ettevõtmisi ja kiidab ettevõtlikke ning vaimuerksaid inimesi, kelle tegevus on aidanud valla kultuurielu värvikamaks muuta.
Palal jätkavad taidlusringidest endistviisi tegevust memmede rahvatantsurühm Siisik Silvia Huononeni juhendamisel, segakoor ja naisansambel Miraa? Katrin Puusepa juhendamisel. Tantsutruppi Roosiaed juhib nagu ennegi Margit ise ning seab ka tantsud. Käsitööring tegutseb Palal Helgi Raudmäe ja Rannal Liidia Pärnaga eesotsas. Rannal on veel tantsurühmad Lahe ja Meelespea. Pärast mõningast vaheaega on Palal taas näitering, keda juhendab Ülle Meos, ning segarahvatantsurühm Malle Weinrauchi juhendamisel. Alates 2006. aastast käib koos eakate daamide naisansambel Eluhelmed, juhendaja Heino Sulger.
“Mõned asjad tulevad kohe ise kätte, kui on kannatust oodata,” kinnitab Margit. Nii oli olnud näiteringiga, mis pärast Tiina Looranna Palalt lahkumist oli nii-öelda loomingulisele puhkusele jäänud. “Möödunud sügisel viis Pala raamatukogu juhataja mind ühel päeval kokku Ülle Meosega, kes oli nõus tulema näiteringi juhendama. Ka segarahvatantsurühm oli vahepeal “varjusurmas”, nüüd jätkab Malle Weinrauch. Elu viis meid kokku ka Hallikule kolinud Heino Sulgeriga, kes sealset naisansamblit juhendab ja oli nõus ka meie daamide ansambli enda hoolde võtma,” räägib Margit.
?Nii ilusate lauludega surm ei tulegi?
Tänaseks on kogunenud juba ka mitmeid kordaläinud asju, mille üle Margitil on põhjust uhke ja õnnelik olla ja mis annavad indu edaspidisekski. Üks neist on kahtlemata seeniortantsu päeva korraldamine möödunud aasta aprillikuus. Peale kohalike tantsijate ja Nõva rühma Metsapiigad tulid Palale Põltsamaa seeniortantsurühm Rõõmusring ning Torma ja Vinni klubi tantsijad. Õpetamas oli Ene Saaber, kellega Margit oli juba Lääne-Virumaa kõrgkoolis õppides jutujärjele saanud ja kelle ta nüüd uuesti üles otsis. Et see päev kõigile osalejatele väga meeldis, siis kavatseb Margit asjaga jätkata tänavugi.
Hea on meenutada ka jaanipäeva-aegseid küladevahelisi võistlusi ja jõululaata, kus oma rahvas oli nii kaupa pakkumas kui ka ostmas. Raske ja ühtlasi meeldiv oli suvise Maapäeva korraldamise meeskonna juhtimine kohapeal. Kasepää Kala- ja Veefestivalil aga tuli Margitil panna kokku isetegevuskava ja seda ka juhtida.
Möödunud aasta lõpus käidi Pala naisansambliga esinemas hooldekodudes Voorel ja Kallastel. “Põimisime oma kavasse Pala oma rahva meenutusi lapsepõlve jõuludest. Meid võeti nii südamlikult vastu ja ei tahetud kuidagi ära lasta. Üks vana mees Kallastel ütles: “Laulge ikka veel, kui sellist laulu kuulda saab, siis surm ei tulegi.” Nägime, et seda, mis nemad kuulates saavad, ei saa ei rahasse ega millesse muusse panna. Meil ei ole ju raske neile rõõmu pakkuda. Igatahes on plaanis veelgi hooldekodudes esineda. Võib-olla emadepäeval läheme uuesti ja siis juba koos segakooriga,” räägib Margit. “Sõbralik suhtumine, avatud meel, hea sõna ja naeratus ? nii lihtsad need asjad ongi, mis elada aitavad,” on ta kindel.
Lilled ja heinamaa
Kakskümmend kolm aastat tagasi sai Margit Kasvandikust Margit Soieva. Meeme oli oma küla poiss ja koos sai ka koolis käidud. “Ega me koolis teineteist ei märganud. Hoopis pärast seda, kui Meeme sõjaväest tuli ja ühel noorteklubi õhtul uuesti kokku saime,” tunnistab Margit. Viisteist aastat saab sellest, kui koliti oma kätega ehitatud koju Haavakivi külla. Seitse aastat enne seda sai elatud ühismajas. “Me olime mõlemad oma kodudes kasvanud ja tahtsime, et ka meie lastel oleks oma kodu.” Margit ütleb selle kohta, et eluring on paika pandud.
“Selle koha peal, kus praegu elame, oli heinamaa. Hakkasime päris algusest. Sisetööd on kõik Meeme tehtud, võttis aga raamatu ette ja hakkas peale,” räägib Margit. “Oma tahtmise järgi tehtud. Lihtne ja armas. Ümbruses on palju puid ja põõsaid ning lilli. Tõeline rahu!”
Oma kinnistule pandi nimeks Helina, tuletatud tütarde Helise ja Elina nimedest. Praegu on mõlemad tütred Tartu Ülikooli tudengid. “Nad hoiavad oma kodu väga,” ütleb Margit. Pere ja lähedased ongi Margiti suurim tugi ja tagala. Aga on veel kolleegid ja head kaaslased. “Ma tõesti ei taha siit kuhugi minna,” tunnistab Margit.
VAIKE KÄOSAAR
