Siimustis Kiigemetsa koolis tähendab jätkuõppe klass sisuliselt eluga kohanemist. Selle klassi viis poissi ja üks tüdruk on nagu noored inimesed ikka, vajavad vaid elluastumiseks pisut enam aega ja kindlustunnet. Eriti seda viimast on Mare tahtnud neile vajalike toimingute õpetamise kõrval tulevaseks eluks anda, teades, et need noored võtavad elu ainult väga tõsiselt ning edaspidi tuleb neil juba ilma temata hakkama saada. Mare ei salga, et kõik see nõuab suurt hingejõudu, aga samas kinnitab ta ka, et saab just nendeltsamadelt väga noortelt inimestelt omakorda seda ka väga palju tagasi.
Läbi töö ja headuse
“Ega me mujal eriti ei käigi,” räägib Rita ning näitab vaipasid ja linikuid, mida tema ja poisid kudunud. Ainaril on käsil sedakorda üks suurem töö. Tema on üks tublimaid kudujaid. “Ainar võib kangastelgedel küll ükskõik mis asja valmis teha,” kiidab Mare. Poisid olevat üldse kanged kudujad. Niipea, kui üks töö tehtud, on kohe valmis uut alustama.
Klassitoas on kokku viied kangasteljed. Väiksemad on Marel kunagi sõna otseses mõttes seljas Vägevalt kohale toodud. Kangakudumisega oli Marel jätkuõppeklassis julgust alustada sellepärast, et juba varasematel aastatel, kui ta majas kasvatajana töötas, oli poistega kangast kudunud. Kolm neist poistest ongi praegu tema jätkuõppeklassis. Nii on koolis üldiselt väga tugeval järjel olevale kunsti- ja käsitööalasele tegevusele lisaks võimalik veel ka jätkuõppeklassist kangakudumises rohkem vilumust saada.
Kudumine pole kuuel noorel olnud mitte ainult ajaviide, vaid ka teenistus, mis võimaldanud mõnedki head plaanid ellu viia. Kui valmistöid juba paras ports koguneb, müüakse need laatadel või mujal maha ja saadud raha eest võib siis koos jälle midagi mõnusat ette võtta. Vaibakudumise materjali saadakse enamasti kõikvõimalike riideesemete ribadest. Sedamoodi jätkub nii lõikumis- kui ka kudumistööd pidevalt. Seda, kui oluline on elus töö ja et vaid läbi selle saab endale midagi lubada, pole Mare kunagi väsinud kordamast. Töötegemise harjumuste kujundamine jätkuõppeklassis ju peamine ongi. Ent päris kõike raha eest ka ei tehta. Näiteks käidi mitmel vanemal inimesel abis puid tegemas eelkõige selle mõttega, et võiks kellegi aitamisest rõõmu tunda. Ja kui siis tänutäheks kas süüa või midagi meelepärast anti, oli rõõm seda suurem.
Mitte ainult toimetuleku pärast
Kui jätkuõppeklassi õpetajal tulebki anda nii olustikuõpet kui ka mitmeid tunde, mille eesmärgiks on mitmesuguste tööde ja praktiliste tegevuste kujundamine, siis seda kõike, mis Mare koos oma klassi noortega ette võtnud, ei saa päris kindlasti millegi kohustusliku alla liigitada. Teades tema kalduvust mistahes asju südame ja hingega teha, ei oskakski teda lihtsalt tunniandjana ja kohustuste täitjana kuidagi ette kujutada.
Näiteks on loendamatuid kordi võetud kätte, käidud retkel ning tehtud lõket. “Kõikidele nii väga meeldib lõkke ääres olla,” räägib Mare. Koos on käidud ka jalgrattamatkadel. Omateenitud raha eest on sõidetud Tallinna Estonia teatrisse, Rakverre, Pärnusse ja Soomegi. Ükskord avaldasid noored soovi restorani minna, saigi siis ära käidud. Üks kogemus jälle juures. Kalevipoja uisumaratonil käis Mare aga seitsme poisiga jalgsimatka tegemas.
Varasematest aastatest on kindlasti veel paljudel Jõgeva inimestel meeles, kuidas jõulude eel ilmusid asutustesse ja kauplustesse rõõmsameelsed väikesed päkapikud, suurem päkapikk akordioniga ees, ning tegid inimeste tuju ilusate laulude ja luuletustega heaks. Niimoodi käis Mare Kiigemetsa kooli lastega kokku kolmel aastal, igal aastal enam kui kümnes kohas. “Läksime alati ootamatult, lapsed said esineda ja tundsime rõõmu sellest, et võisime inimesi meeldivalt üllatada,” meenutab Mare ning ütleb, et hiljem hakati lausa tagasi kutsuma, aga see poleks enam huvitav olnud, sest kui ikka midagi väga palju saab, pole ka hea.
Midagi hingele
Muusika on Marel veres. Rännuhimu samuti. Laul ja pillimäng on temaga kaasas käinud küll igal pool, pillimängu harrastasid ka Mare mõlemad vanemad ja vanaemal oli ilus lauluhääl. Kümnel viimasel aastal on Mare kaasa teinud Jõgevahe Pere ansamblis Tempora Mores, mille kohta ta ise ütleb, et see on asi, mis hinge toidab. Ühtlasi ühendab Temopa Mores Mare kaks suurt armastust ? rändamise ja muusika. Selle ansambliga on tõepoolest palju reisitud küll Europeade ja ESTOga seoses jne. Eriti unustamatud muljed on jäänud viimatiselt Austraalia-reisilt. Kõige enam vaimustas Maret see, kuidas sealsed eestlased on suutnud eestlust säilitada. Kõik rahvuslik ? rahvariided, -tantsud ja ?laulud ? on Maret alati köitnud.
Teatris käimiseta ei oska Mare samuti oma elu kujutada. Ka tütar Kairi, kes praegu Tallinnas elab, teab, et erilist heameelt suudab ta emale teha siis, kui on mõnele huvipakkuvale etendusele tema jaoks pileti hankinud.
Üks viimaste aegade kirgi on Marel fotograafia. Eriti armastab ta pildistada päikesetõuse ja loojanguid oma kodu juures Vägeval, peegeldusi, lõket, puid, raba jne. Enamasti ongi tema tehtud pildid kõik justkui imeilusad loodusmaalid.
Teised Marest
Siimusti raamatukogu juhataja Tiina Mihhailov: “Mare on alati vastutulelikult ja rõõmsa meelega olnud nõus lastega tulema nii raamatukogu kui ka kultuuriseltsi üritustele esinema. Kavad on siis ikka hästi põhjalikult koostatud ja lapsed väga korrektselt riides. Mitmel korral olen kutsunud teda ka huviõhtuid läbi viima, mis on olnud eriti mitmekesised ja vaimukad ning kõigile tõeliselt meeldinud”.
Kolleeg ja sõpruskonnakaaslane Hilja Simson: “Mare põhiomadus on rõõmsameelsus. Ta püüab ikka kõigiga läbi saada. Jätkuõppeklass paistab talle koolis hästi sobivat. Temale need õpilased sattusid ja õppeprogramm on just selline, mis töötegemist eeldab. Lapsed arvestavad temaga ja tööle on ta nad saanud”.
VAIKE KÄOSAAR
