Mara kodu on Saksamaal Hamburgi lähedal Arensburgi linnas. Oma 30 000 elanikuga on see Saksamaa kohta väike linn. Eestis on tüdruk sellepärast, et tahtis vahetusõpilaseks minna mõnele eksootilisemale maale. Aafrikasse ja Lõuna-Ameerikasse ema ei lubanud. Jaapan tundus juba pisut liiga eksootiline. Eesti tundus huvitav ja tema kasuks rääkisid ka väiksemad kulutused.
Pole kino ega ujulat
Linna sihtkohamaal vahetusõpilased ise valida ei saa. Seda teeb nende eest rahvusvaheline õpilasvahetusorganisatsioon YFU, mille kaudu Maragi siia jõudis. Jõgevaga on tüdruk täitsa rahul, kuigi möönab, et ega siin vabal ajal eriti midagi teha pole. Tõsi, on trenne ja ringe, millest osa võtta, kuid lihtsalt lõõgastumisvõimalustest nagu ujula ja kino on puudus.
Mara võidukõne väitelause oli ?Jõgeval on tõeline eesti elu?. Ta põhjendab, et siin, maapiirkonnas elavad inimesed rohkem rahvuslikele tavadele truuks jäädes, samal ajal kui Tallinnas üritatakse kõiges iga hinna eest Euroopa moodi olla.
Tumesiniste silmade ja särava naeratusega tüdruk pidas oma kõne puhtas eesti keeles. Mara ise ütleb, et saab ennast selles keeles vabalt väljendada, kuigi muidugi grammatiliste vigadega. Mõne spetsiifilisema sõnaga võib ta siiski kimpu jääda. Siis tuleb appi inglise keel, sest saksa keele oskajaid on noorte seas vähe.
Mara lemmiksõna on ?hobune?. Loomulikult võttis ta siin eesti keele lisatunde, kuid kõige parem õpetaja on siiski elu ise. Mara klassijuhataja Helju Metsa kinnitab vaimustusega, et Mara luges juba veebruaris originaalis Tuglast.
Mara räägib, kuidas ta alguses ütles mitu kuud sõna ?mõnikord? asemel kogu aeg ?mõtlemiskord?. Ta ise ei teadnud, et ütleb valesti, ja keegi teine ka ei parandanud teda. Kõik arvasid, et see ongi mingi eriline uus sõna.
Ise tuleks mõelda ja analüüsida
Eesti õpetajate tunnid on Mara meelest igavad. Saksamaal peavad õpilased rohkem ise mõtlema ja analüüsima. Tunnis töötatakse intensiivselt ja selle võrra jääb kodus vähem teha.
Alguses oli muidugi raske, sest õpetaja jutust sai Mara aru peamiselt ainult inglise keele tunnis. Varsti lisandusid reaalained. Õpetajatel jätkub Mara kohta ainult kiidusõnu. Helju Metsa iseloomustab teda kui toredat, tragi, iseseisvat ja analüüsijat tüdrukut, kes probleemi korral otsib viga alati kõigepealt iseendast.
Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja, kus Mara kaasa tegi, juhendaja Lianne Saage-Vahur lisab, et Mara on heasüdamlik ja tal on tugevalt arenenud õiglustunne. Ta mõtleb alati kaasa ja pakub välja oma lahendusi.
Sõbrad kinnitavad, et Mara on sõbralik ja aktiivne. Klassiõe Merle Merilaini meelest on ta ka targem ja laiema silmaringiga kui Jõgeva õpilased. Näiteks teab ta huvitavaid fakte, mida teised ei tea.
Mara enda sõnul on ta selle aastaga muutunud julgemaks, enesekindlamaks ja iseteadvamaks. Uusi sõpru on ta leidnud rohkesti. Räägitakse, et eestlased on kinnised ja ei tule võõra inimesega rääkima, kuid Mara kogemused näitavad vastupidist. Koolis oli sügisel elevus suur. Koridoris sosistati ja näidati näpuga: ?Vaata, sakslane!?
Erinevusena Saksa ja Eesti noorte vahel toob Mara välja, et sealsed tüdrukud ei kanna miniseelikuid, küll aga armastavad nad suuri dekolteesid. Miniseelikuga tüdrukule vaadatakse Saksamaal viltu, dekoltee puudumist peetakse aga imelikuks. Eestis on Mara tähelepanekute kohaselt pigem vastupidi.
Armastab eesti rahvariideid
Vabal ajal viibivad Saksa noored väljas, väga harva kodus. Esmalt saadakse sõpradega kokku ja siis hakatakse mõtlema, mida ette võtta. Jõgeval lähevad kõik peale kool kohe koju ja kokku saadakse siis kui plaanid on välja mõeldud. Sealsed noored kallistavad palju-palju rohkem kui Eestis. Vahetusaasta jooksul tundis Mara puudust just sõpradega niisama tsillimisest.
Eestlaste ja sakslaste vahel on Mara märganud muidki erinevusi. Sakslased käivad sisseoste tegemas üks-kaks korda nädalas, siin aga minnakse iga päev poest läbi. Sakslased ei vaata ka nii palju televiisorit, ammugi mitte söögi ajal. Mobiiltelefonid on küll enamasti kõigil, kuid näiteks poes nendega ei räägita ja eelistatult kasutatakse tavatelefoni.
Harjumatud olid Mara jaoks kooli garderoobid. Saksamaal võtavad õpilased üleriided klassi kaasa. Koolitoit on kodumaal samuti parem. Eriti vastumeelne on Marale piimasupp. Talle tundub ka, et Eestis käivad uksed lahti peamiselt väljapoole, aga Saksamaal sissepoole.
Marale meeldivad eesti rahvariided. Neid sai ta kanda, lüües kaasa kooli rahvatantsurühmas. Ta võttis siinolekust kõik, mis võtta annab, osaledes veel ka võrkpallitrennis ja kooliteatris Liblikapüüdja. Näitlemisega tegeleb ta ka kodumaal. Seal ei ole selliseid teatrite konkursse nagu meil, lihtsalt käiakse esinemas.
Mara lahkub Eestist juuni lõpus. Järelejäänud aega tahab ta kasutada sõpradega koos olemiseks ja veel pisut Eestis ringi sõitmiseks. Siiamaani on ta käinud Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kuressaares, Narvas, Viljandimaal, Setumaal ja Piusa liivakoobastes. ?Eesti on väga ilus,? leiab Mara, ?aga poisid on Saksamaal ilusamad.?
Mara on nüüd ära näinud ühe õige põhjamaa talve paksu lumega, mis oli tema suur soov. Sakslaste jaoks on juba -5° C väga külm. Nüüd ihkab ta tähistada jaanipäeva, mida Saksamaal ei tehta.
Eestist jääb Mara taga igatsema neid hetki, mil kogu gümnaasiumiosa koolipere oli koos. Koolilaul läks talle samuti hinge.
Mara ei ole veel kindel, mida ta tulevikus tegema hakkab. Ta tahaks ülikoolis ajalugu õppida ja Eestisse tagasi tulla. Direktor Taisto Liivandi juba avaldas arvamust, et Marast saab Saksa suursaadik Eestis. Tüdruku teiseks suureks sooviks on minna õpetajaks Aafrika või Lõuna-Ameerika lastele. Kindlasti lubab Mara aga tulla oma Eesti klassikaaslaste gümnaasiumilõpetamisele järgmisel suvel.
SANDRA MAASALU
