Hetk, mis vaikselt vajumas sellesse ajajärku, mida otsapidi puudutavad raadiost kuulatavad ajalootunnid.
Tegemist ongi sündmustega, mis välja võidelnud oma koha nüüdisaja folklooris ja nii, nagu folkloorile kohane, ei puudu ka sellest valdkonnast omad legendid ja laulud.
Erinevalt Eesti rahvuseeposest, mille peategelane ootab oma taastulemist, on selle legendi Kalevipojad ja Tuuslarid enamuses veel meie seltsis ? täiskasvanud ühiskonnakodanikud, kes mõistavad malevateema aktuaalsust ka tänases päevas.
Kui kolhoosid suutsid tõestada oma otstarbetust ja tolleaegne tööfilosoofia ei mahtunud kapitalismi raamidesse, siis malev baseerub oma olemuselt sügavamatel vajadustel kui eelnimetatud ühiskonnanähtused.
Usun, et malevas käinud mõistavad, kui nimetan õpilasmalevat osakeseks täiskasvanuks saamise kunstist. Ja kunst täiskasvanuks saada pole sugugi nii lihtne, kui paljud pedagoogid seda eeldaksid. Täiskasvanuks saamine märgib eelkõige enesest teadlikuks saamist, kus noor tunnetab ära oma teovõime piirid ühiskonnas, mille liige ta on.
Need on küsimused, mis jõuavad inimese teadvusse just teismeliseeas. See on aeg, millal noor kujundab oma maailmapilti, hakkab aru saama sellest, mismoodi ühiskond funktsioneerib ning püüab ennast sobitada sellesse süsteemi.
Malev on üks väheseid säilinud võimalusi proovida täiskasvanuks olemist, ja seda mitte ainult eneseleidmise (või teiste leidmise) mõttes, vaid ka oma igapäevaste toimingute, tegemiste ja tööharjumuste korrastamiseks. Need kogemused, mis noor saab malevasuve jooksul, aitavad tööharjumuste kujunemisel ning annavad eluks kaasa hindamatu pagasi sõpruskonna näol. Õpilasmaleva osatähtsust on raske ülehinnata, eks ole ju suur osa meie poliitilisest eliidistki ÕMis osalenud.
Kes vähegi tahab, võib näha tänastes õpilasmalevas osalevates noorteski tulevasi tegijaid.
Riik ja kohalik omavalitsus räägivad tihti malevate rahastamise probleemidest. Kasutegurit mõõdetakse statistiliste näitajatega, kus noorte blondid ja brünetid peanupud loetakse kokku numbritesse. Ent iga maleva rühmajuht teab, et malevasuve tegelikkus on päikesepruunid näod, tööväsimus ning mängulust.
Nii nagu noored, kelle kogemustepagas suvega täieneb, saavad entusiasmi juurde ka rühmajuhid, komandörid. Tõenäoliselt on just see entusiasm, mis malevategijate hinges pesitseb, põhjuseks, miks malevavaim püsima on jäänud. Kui viskame pilgu Eesti maakaardile, kuhu täpikestega on tipitud tänased malevarühmad, siis pilt ei ole sugugi lootusetu. Isegi kokkutulekute pildid on samast klassist endiseaegsete massistseenidega.
Kuid hetkeseisu nõrkuseks on justnimelt killustatus, kuna organisaatorid on enamuses üdini entusiastid, kes teevad tööd suuresti oma isiklikust soovist.
Et vähegi oma häält kuuldavamaks teha, liitusid üle 20 kohaliku toimekama omavalitsuse 2004.a detsembris ühiste kavatsuste protokolliga, mille sisuks on õpilasmalevate edendamine üle terve Eesti.
Tugevnev koostöö on juba kaasanud mitmeid uusi omavalitsusi, kelle prioriteediks on noored. Samuti on tekkinud hea dialoog Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Koostöötulemusena on valdkonnale järjest rohkem hakanud tähelepanu pöörama ka riik, et malevate rahastamine ei jääks ainult kohaliku omavalitsuse õlgadele.
Kui noored malevassetulijad sirguvad täisealiseks mõne aastaga, siis riigi täisealisestaatusse jõudmine ja kasvuraskustest üle saamine on palju visam tulema. Õpilasmalev on täisealise ühiskonna märk ? märk sellest, et ühiskond oskab noori hinnata.
Noor on riigile potentsiaal, mitte koorem.
EERO KIIPLI,
SA Õpilasmalev
noorsootöö spetsialist
