Krista Kajandu, kostüümikunstnik:
“”Kevade” oli minu esimene kinotöö. Paljud ajastukohased rekvisiidid tõid head inimesed kohale kuulutuse peale. Näiteks Kiire uisud toodi korralikult tavotiga määritult ja paberisse pakitutena.
Negatiivse emotsiooni sain aga siis, kui üks kriitik pärast esilinastust kirjutas, et lapsed olid liiga hästi riides. See võis näiteks Moskva ülemustele küll uskumatuna tunduda, aga Tartus etnograafiamuuseumis läbi vaadatud kastitäied fotosid tõendasid, et eesti talulapsed käisid tõepoolest nii hästi riides ja sugugi mitte ainult jõulude ajal.”
Viive Horg, rekvisiitor:
“”Kevade” võtete ajal pidin vastutama selle eest, et kõik vajalikud rekvisiidid ? maakerast Pitsuni ? õigel hetkel võtta oleksid. Omanikult ajutiseks laenatud Pitsu viisin igal õhtul oma koju ja hommikul tõin võttele tagasi.
Kui Kiirte ristimispidu filmiti, pidin hoolitsema ka sahvri täitmise eest: riiulitele tuli tellida ehtsad süldid ja muu toidukraam. Selle stseeni jaoks, kus Tõnisson leiba mugib, tellisin Pärli kohvikust hiigelmõõtmetes täidisega pirukad: kuiv leib olnuks ju liiga maitsetu. “Ära sa tule jälle selle pirukaga!” hüüdis üdini tülpinud Tõnissoni osatäitja Ain Lutsepp, kui nägi mind toidupoolisega lähenemas ja taipas, et stseeni taas ümber võtma hakatakse.”
Els Roode, kandlemängukonsultant:
“Imeliku osatäitja Rein Aedma võttis minult küll mitu kandlemängutundi ja õppis neli vajalikku lugu kenasti selgeks, aga “suured inimesed” arvasid siiski, et sisse peaksin kandlepalad mängima mina. Ka ühes stseenis, kus näidatakse suures plaanis kannelt mängiva Imeliku käsi, on need tegelikult hoopis minu käed. Aga pintsak, mis mul filmimise ajal seljas oli, on küll Imeliku oma.”
Rein Aedma, Imeliku osatäitja:
“Els Roode mängis kandlelood sisse kromaatilise kandlega, selle külakandlega, mis filmis rekvisiidiks oli, poleks niimoodi mängida saanudki.
Pärast Els Roodelt saadud kaheksat kandletundi pidasin end juba päris kõvaks kandlemängijaks. Siis aga juhtus ühe võttepausi ajal Tallinnas Pöögelmanni tänava paviljonis järgmine seik. Kadunud Leonhard Merzin, kes õpetaja Lauri mängides küll ainult simuleeris viiulimängu, võttis äkki minu kandle enda kätte, tõstis selle serva peale püsti, võttis põlvede vahele ja mängis täiesti professionaalselt maha rahvaliku loo “Mets mühiseb”. Mul tõusid häbi pärast kuklakarvad püsti.”
Heido Selmet, Visaku osatäitja:
“Mäletan, kuidas ühel võttepausil suure punase ninaga mees ? Arvo Kruusement ? näpu püsti tõstis ja ütles: “Poisid, te teete ajalugu.” Minul oli ajalugu koolis “kolm” ja ma mõtlesin rõõmuga: ju ma selle nüüd ikka “viie” saan, kui ma seda ise teen.”
Toomas Marrandi, filmis üks saksapoistest:
“Siiamaani öeldakse, kui minu “Kevades” osalemisest juttu tuleb: “Ahhaa, sa oled see mis-kinni-ei-jää-saab-kinni-löödud!” Minu roll oli küll lühike, aga üsna äge.”
Leida Diits, endine Palamuse kooli õpetaja:
“Meie pere elas tookord nn Tootsi koolimajas ja ühena vähestest oli meil ka telefon. Ükskord jooksis mu viieaastane poeg ähmis minu juurde ja ütles: “Reha ja roopi tahetakse telefoni juurde!” Nagu hiljem selgus, olid need tegelikult operaatorid Harry Rehe ja Heiki Roots, kellega rääkida taheti.”
Evi Lestal, Palamuse kooli endine õppealajuhataja:
“Palamusel kestsid filmivõtted 1969. aasta veebruari lõpust aprilli lõpuni ja selle aja õppisid ka mujalt pärit laps-osalised meie koolis. Pidin tookord igaks päevaks valmis tegema kaks erinevat tunniplaani: üks läks käiku ilusa ja teine sompus ilma puhul. Kui päike paistis, tuli operaator Heiki Roots ja viis filmilapsed võttele, kui ei paistnud, istusid nad koos teistega tunnis.
Filmilapsed olid tublid õppijad ja sulandusid väga hästi ka meie kollektiivi. Kui nad aprilli lõpus ära läksid, poetas nii mõnigi meie õpilane pisaraid.”
Vaike Soodla, endine Palamuse kooli õpetaja ja filmilaste internaadikasvataja:
“Esimene Toots Riho Siren, kes pahanduste pärast filmigrupist välja arvati ja Aare Laanemetsa vastu välja vahetati, oli minu meelest tegelikult heatahtlik ja südamlik poiss. Nii tema kui mõned teised poisid käisid vahel õhtuti, sel ajal kui ma ise internaadis valves olin, minu Tootsi koolimajas asunud korteris televiisorit vaatamas. Kella kümneks pidid nad internaadis tagasi olema ja magama minema.
Ükskord tulid teised õigeks ajaks tagasi, aga Riho ilmus alles üheteistkümneks. Ei öelnud midagi, vaid läks vaikides magama. Pärast selgus, et minu väike poeg, kes tollal kolmandas klassis käis, oli Tootsi Tamasseri raudade loost innustust saanud ja klassitoas tuld tegema hakanud. Riho sai jaole ja päästis vana kihelkonnakoolihoone hävingust.”
Astrid Pihlapuu-Nõmmik, Palamuse kooli vilistlane:
“Mina pääsesin filmi tänu Lesta osatäitjale Tõnu Alveusele. Ühel kohalike õpilaste ja “filmilaste” ühisel tantsupeol võttis Tõnu mu tantsima. Arvo Kruusement oli seda pealt vaadanud ja Heiki Rootsilt silma pilgutades küsinud: “Kas võtame Lesta tantsupartneri ka filmi?” Väga uhke tunne oli muidugi, et valitute hulka pääsesin.
Tallinnas paviljonivõtetel viibimise ajast mäletan seika, kui palusime koos Teele osatäitja Riina Heina ja Sirjega, kelle perekonnanime ma enam ei mäleta, luba endale pärast võtet valepatsid pähe jätta, ning nendega linna peale läksime. Meie lopsakaid istmikuni ulatuvaid patse nähes läks terve trammitäis rahvast kihama. Ikka sosistati, et kus tüdrukutel on alles juuksed!
Vahepeal asetus see “Kevades” osalemise mälestus mälus kuhugi tagaplaanile, viimasel ajal on see aga jälle eredamalt meelde tulnud. Kui filmi koos laste ja lapselastega üle vaatame, seisan teleka kõrval ja näitan näpuga: “Vaat, see valge põllega tüdruk esimeses pingis olen mina!” Ja kunagi saavad nemad mind näidata oma järeltulijatele.”
Helmut Nigulas, Palamuse kooli vilistlane:
“Ükskord marssisid filmitegijad meie klassi sisse ja vaatasid meid üle. Mind arvati piisavalt saksapoisi nägu olevat. Kuna mu pinginaaber Olev Schasmin maapoiste hulgas ka filmi pääses, siis olin muidugi nõus.
Saksapoisid tõmbasid filmis mäletatavasti piipu. Minul jäi see siiski proovimata. Meie kooli tollane direktor Evald Kägo oli nii range mees, et ütles: “Teised poisid tõmmaku, kui tahavad, aga meie kooli poisid piipu ette ei pane.””
Priit Laast, Palamuse kooli vilistlane:
“Ühe võttepäeva eest maksti meile kaks rubla honorari. Kokku kogunes neid kaherublaseid “otsi” niipalju, et sain endale Sputniku jalgratta osta.
Filmivõtete ajast mäletan ka üht õhtut, kui filmitegijad Raadiveres minu vanavanemate talus, kus ma ka ise kooliajal elasin, külas käisid. Juttu jätkus neil seal kauemaks: oli ju Oskar Luts mu vanaema tädipoeg.”
