Järg 2. veebruaril ilmunud osalei
Enne seda lahingut olid ilmad vihmased, aga edasi tulid kuivad, soojad ja päikesepaistelised päevad. Mahvi saime kõvasti, 25. juulil alustasime jälle pealetungi. Vahepeal olime diviisi reservis ja meie polk läks lahingusse siis, kui teised polgud olid puruks löödud. Esialgu liikusime kolonnis, siis kästi ahelikku võtta.
Mehed olid jäänud laustule alla
Jõudsime sakslaste kaitsekraavide lähedusse ja nägime, et ees olid meie sõdurid ahelikus pikali. Panime imeks, et nad olid nii vaikselt, ei kaevunud ega varjunud. Kui lähemale läksime, saime aru, et mehed on kõik surnud, neile oli antud nii tihedalt ja tabavalt tuld.
Sakslased olid tahapoole tõmbunud, nende kaevikud olid tühjad ja me jäime sinna. Kandsime langenud kokku ja sapöörid tulid haudu kaevama. Paljud mehed olid lausa tükkideks lastud. Sanitaridel polnudki tegevust, sest haavatuid polnud.
Kui pimedaks läks, toodi õhtusöök. Seal oli nii pime, et kui üks mees suppi tooma läks, siis teine jäi koha peale ja hõikas, et naaber tagasi tulla oskaks.
Sain just supiga tagasi, kõht oli tühi, kuid süüa ei jõudnud, sest käsutati kolonni ja kiirmarsil edasi. Kes esimesena söögi kätte sai, jõudis mõne lusikatäie süüa, aga teistel tuli supp maha kallata. Katelokid olid siis ümmargused, pajataolised ja kaaneta.
Kui metsast välja küla juurde jõudsime, oli hommik käes ja idas tõmbas taeva heledaks.
Käsutati ahelikku ja kaevusime maasse. Paar tundi olime seal paigal, siis kästi edasi liikuda. Oli 26. juuli (kõik kuupäevad vana kalendri järgi- P.T.).
Maastik muutus lagedaks, õhtuks jõudsime ühte külla, kuhu ka supikatlad järele jõudsid, ja saime üle pika aja süüa.
Järgmisel hommikul jätkasime marssimist ja jäime ööbima külla, kust üle oru olid näha Karpaadid. Siit algas meie rünnak. Küla käis mitmel korral vaheldumisi käest kätte.
Lahing oli äge, org oli paksult suitsu täis, vaid harva paistis päikese kollane ketas sellest läbi.
Jälitasime taganema löödud sakslasi läbi küla. Seda oli õudne vaadata: viimased majad, mis seal veel püsti olid, põlesid. Enamasti olid järel vaid mustad korstnad. Taevas oli tulekahjudest punane. Ahervaremete ja põlevate majade vahel uitasid mõned vanamehed.
Jõudsime metsa ja ekslesime seal hommikuni. Siis jõudsime põlluserva, kus toimus lühike tulevahetus. Meie rooduülem sai surma ja mõned sõdurid haavata.
Põllul oli vaenlase kaevikuid, me hõivasime need ja olime seal 30. juulini paigal.
Meile saadeti peagi vahetus ja meid viidi Melovania külla puhkusele. Külas oli katoliku kirik. Selle õuele oli maetud ka meie rooduülem. Ta oli Novgorodist pärit. Tema vanematele oli tema langemisest teada antud. Isa sõitis kohale, surnukeha kaevati välja, pandi koos kirstuga plekk-kasti, tinutati kinni ja viidi kodukohta.
Allohvitseriks ei tahtnud
Mulle tehti ettepanek minna õppekomandosse allohvitseriks õppima, käidi lausa poolvägisi peale. Keeldusin, sest need pagunid poleks mulle midagi andnud. Lahingute vaheaegadel oleksin saanud õppusel mahvi, aga lahingusse oleks ikka tulnud minna. Pealegi ei huvitanud mind see sõda. Kaks keisrit sõdisid, minul oli aga vaid üks elu, mida hoida.
Kõik soldatid suitsetasid ja mõtlesin, et hakkan ka: on külmal ajal soe tungal nina all. Tubakat meile anti, paberit oli ja tikud olid mul alati igaks juhuks varuks. Tegin endale tubakakoti ja panin püksitaskusse. Esimese pläru keerasin ka ja proovisin ära. Mõni nädal hiljem leidsin, et tubakas oli püksitaskus hallitama läinud, sest vahepeal oli lahingutes tulnud ka porilompidesse pikali visata. Viskasin tubaka minema ja nii minust suitsumeest ei saanudki.
Augusti lõpus olid jälle ägedad lahingud, meid saadeti sakslastele peale. Sattusin väikesse tammesallu ja heitsin pärast pikemat jooksmist ühe puu taha lõõtsutama. Nägin, et tammedest polnud kasu, vaid need lendasid mürskudest, mis otse meie keskel lõhkesid, tükkideks. Nägin kanderaamil meie velskrit, kes oli raskelt haavatud. See oli sama mees, kes mulle Heinaste ambulantsis umbes jalale rohtu ei andnud ja ütles, et ega selle hädaga veel koju ei saa. Tal oli jalg puusast saadik ära rebitud ja ta palus, et teda maha lastaks.
Sanitarid panid korraks raami maha, et puhata, samas tuli uus mürsk ja lõpetas haavatu hirmsad valud.
Tungisime edasi Gnilaja Lipa jõe lähedale. Õhtul pimedas läksid mõned soldatid külla saagijahile. Toodi kaasa lehm ja siga, sellest lihast tehti rammusamat sööki. Tallinna mees Jürgenthal käis ka külas ja tõi kärgedes mett. Mina sõin mett ettevaatlikult ja pigistasin seda kärjest oma veepudelisse tagavaraks. Järgmisel päeval oli see mesi juba piinaks. Ilm oli kuum ja vett oli vähe saada. Need mehed, kes mett palju olid söönud, olid lausa haiged.
Mõned päevad olime jõe ääres kaevikutes. Siis ehitati külast toodud laudadest, ustest ja muust materjalist, mis kätte saadi, parved, et üle jõe minna.
ALEKSANDER TOOTS
