Järg 12. jaanuaril ilmunud osale
Enne piirile jõudmist peatati rong ja meil kõigil kästi teistesse vagunitesse minna. Vaguneid oli nüüd vähem, aga vedur ähkis ja puhkis mägisel teel, ei jõudnud hästi vedada.
Mina ronisin platvormile ja pugesin seal kahe kahuri vahele. Kaugele me sõita ei jõudnudki. Sõitsime läbi metsa mäest alla, aga mäest üles enam ei saanud, jäime seisma. Teine vedur telliti appi, selle kohalejõudmiseni kõndisime tamme- ja pöögimetsas. See oli nii tihe ja pime, et kui taskust koduste kirja võtsin ja lugeda proovisin, siis ei näinud.
Õhtuks jõudsime Austria linna Tšertkovi. Ööbima jäime ühte ilusasse orgu. Meie laagripaiga ja linna vahele jäi madal, aga kiire vooluga jõgi, kus kohati oli vesi põlvini, kohati vaid poolde säärde.
Surm süllakaugusel
Teisel päeval otsisime Rudolf Suitsuga ühe sügavama koha, kus vesi nabani oli, ja käisime suplemas.
Järgmisel hommikul ärkasime prahvatuse peale. Lennuk oli visanud meie laagripaika kaks pommi. Ühest pommist sai üks mees kergelt haavata ja minu peast jäi see vaid sülla võrra eemale, teine oli kukkunud mäeküljele, kus kedagi ei olnud.
Sel päeval toodi meile tugev lõunasöök: makaronisupp rohke sealihaga ja riisipuder. Pärast sööki tuli vene papp ja pidas vaimuliku talituse. See oli sisuliselt matusetalitus, et pärast surmasaamist poleks enam vaja seda läbi viia.
Nüüd tuli varustus selga võtta ja rännak läks lahinguväljale.
Kui mäkke jõudsime, oli meestel janu. Maju oli tee ääres küll, aga kaevusid ei paistnud. Üks vanamees tuli orust veevaadiga, aga ei tahtnud soldatitele vett anda. Pataljoniülem andis talle käsu kraan lahti teha. Vaat joodi tühjaks ja vanamees pidi uuesti vee järele minema. Meid oli 15 000 meest, joogijanu oli kohutav, päike kõrvetas, tee oli paksult tolmune. See tolm oli nagu vesi: kui sisse astusid, vajus jalg läbi, nii riided, nägu kui käed olid tolmust valkjashallid. Mul oli veepudel täis, kuid ka lonkshaaval juues sai see ruttu tühjaks.
Siinsed mäed polnudki kõik tegelikult mäed, vaid sügavad uhtorud või jäärakud. Tuli ette, et tasane ja ilus põld lõppes korraga kuristiku äärel, all paistis aga küla, mille hooned mängumajakestena tundusid.
Janu kustutamine palavuses eluohtlik
Meie tee läks metsast läbi mäkke. Üheksa kuud olid Vene ja Austria väed seisnud teine teisel pool jõge, lõpuks olid venelased austerlased orust välja löönud. Ühes orus käisime veel jões suplemas ja sõime lõunat. Mets oli šrapnellimürsu kesti täis. Šrapnell tulistati kahurist välja nagu tavaline mürsk, kuid see ei lõhkenud, vaid tulistas omakorda välja portsu kartetše. Need olid seatinast, umbes pooletollise läbimõõduga kuulid. Mets lõppes ja jälle laius põld, all orus jõe või oja kallastel külad. Meile räägiti, et kaks meest olid joonud suure palavaga liiga palju külma allikavett ja olevat seetõttu surnud. Kas see just nii oli, me ei teadnud, aga igatahes hoiatati meid, et me liiga palju külma vett ei jooks. Juuli alguses jagati meid jagudesse ja määrati jaoülemad. Ka mind määrati jaoülemaks. Jõudsime liini ehk rindejoone lähedale külasse ja 6. juuli hommikul toodi meile liinilt surnuid matta. Õhtul viidi meid rindejoonele veel lähemale ja pandi juba valvepostid ehk karauulid välja. Mina olin kohe esimeses vahetuses, ühes karauulipostis oli viis meest. Meist tagapool oli kartulipõld ja meie polgu venelased läksid sinna kartuleid koukima. Sakslane nägi ja avas sinna kahuritule. Meie hulgast sai ainult üks kergelt haavata, nii et ei läinud liiniltki ära. Meie roodu komandör tuli meid hiljem vaatama ja imestas, et me terved oleme. Kahurimürske, mis meie pihta lasti, arvati olevat olnud kolmesaja ringis, aga need läksid pisut paremale meist üle. Karpaadid kaugelt näha Õhtuvidevikus viidi meie polk sügavasse orgu. Meist vasakul oli kõrge mägi ja räägiti, et selle otsast on näha Karpaadid. Polnud varem selliseid mägesid näinud, aga kui käpakil üles ronisime, ei paistnud mägesid kusagil, loodes paistsid vaid tumedad vihmapilved. Mõtlesime, et meile aeti lori, aga kui terasemalt vaatasin, siis nägin, et pilved olidki tegelikult mäed. Siin läheduses käis parajasti positsioonisõda. Orus kästi meil kaevata augud ja panna muld liini poole kaldale, et saaks kuulide eest varjuda, sest siin võis juhuslikust kuulist surma saada. Ühel päeval tuli veltveebel minu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks sapööriks minna, et oskan puutööd ja selliseid mehi on sinna vaja. Sealt ei peaks ka otse lahingusse minema. Ütlesin ära, mulle ei meeldinud sildu või blindaaže ehitada. Viskad labidat, viibutad kirvest ja saad kahurituld selga. Selgus, et Karpaadid on siit vaid 40 versta kaugusel, aga juba siin on eelmäestik. Kord anti pärast lõunat kiire käsk asjad kokku panna ja mäeküljele minna. Võtsime telgid maha ja saime mäeküljele, kui algas vihmavaling. Me ei jõudnud veel kuigi kõrgele, kui nägime tagasi vaadates, et orus oli vesi oma kümme sülda tõusnud ja tormas vahutades edasi. Olime enne vihased küll, et pidime enne vihma telgid maha võtma, aga mis oleks meist saanud, kui oleksime orgu jäänud! Tunni aja pärast oli vesi kadunud ja läksime orgu tagasi. 12. juuli öösel viidi meid esimese liini kaitsekraavidesse ja 14. juuli õhtul anti teada, et järgmisel hommikul algab meie poolt rünnak. i
ALEKSANDER TOOTS
