Järg möödunud aasta 14. detsembril ilmunud osale
Sain paar nädalat köögis ja sööklas töötada, kui ühel õhtul tuli minu juurde brigadir ja ütles, et mind on määratud lumevedajate brigaadi. Käskis õmmelda numbri kuueseljale, sest ilma numbrita väravast välja ei lastud. Vaidlesin vastu, et mul on jalg haige, kuid seda ei võetud kuulda. Lumevedajatel oli lubatud koju kirjutada, kasutasin selle võimaluse ära ja kirjutasin kirja kohe valmis.
Kolm päeva olin selle töö peal. See poleks muidu väga raske olnudki, aga venelane kipub olema loomaga sarnane. Neli meest vedasid rege eest ja neli lükkasid tagant. Ees vedajatest mõned jooksid ja kui keegi juhtus kukkuma, siis mindi kas või üle, ei hoolitud.
Uude laagrisse
Ühel õhtul läksin arsti juurde ja kurtsin, et mul on puus haige ja lund vedada ei saa. Arst käskis mul barakki magama minna ja ütles brigadirile, et Toots on sellest tööst vabastatud.
Brigadir ikka veel õiendas minu kallal, et ta räägib homme arstiga ise, aga ma vastasin, et sa veel räägid, aga mina juba rääkisin.
Teisel päeval tuli brigadir hoopis lahkema jutuga, et kas ma saan minna luuaga kõnniteid pühkima. See oli kerge töö ja päevas oli seda vähe teha.
20. jaanuaril saadeti mind Taišetist ära,
Novaja Tšunas võeti meid rongi pealt maha ja hakkasime jalgsi minema. Öeldi, et pole kaugele minna, pärast selgus, et seda maad oli neli kilomeetrit. Teed polnud, ainult ree jäljed. Lumi oli sügav. Mul oli kohver ja seljakott. Niipalju ei antud enne teeleminekut aega, et oleksin need jõudnud kokku siduda, et üle õla visata. Nüüd kandsin kohvrit käe otsas ja kott oli teise käega üle õla.
Väsisin nii ära, et ei oleks vist enam poolt kilomeetritki käia suutnud ja siis oleks mind maha lastud.
Järgmisel päeval oli kohe komisjon ja saadeti tööle. Ajasime ühe baraki ümber mulda ja lõikasime tsoonis puid.
Ka uues kohas tisleriks
Paarimeheks oli mul üks juut. Saime esimese paku lõigatud, kui tuli üks ülemus meie juurde ja küsis, kes meist on tisler. Ütlesin, et mina, ja viidigi mind tisleritöökotta tööle. See oli vilets töökoda. Kaks meest olid tööl, lätlane ja venelane, ja kumbki ei tundnud seda tööd.
Lätlane oli siin vanemaks ja tema hakkas kohe mulle rääkima, et ära siin head tööd tee. Sain aru, et ta kardab oma koha pärast.
Sain mõned päevad töötada, kui tuldi minu juurde küsima, kas ma paati ehitada oskan. Ütlesin, et teen paadi, kui lubate mul ise selle töö juurde abilise valida.
Magasime barakis kõrvuti ühe Saaremaa mehega, tema nimi oli Vladimir Haamer. Teadsin, et ta tahab ka tisleritöökotta tulla ja lubasin ta sinna sokutada, kui on paras aeg. Nüüd see võimalus avanes. Lätlane viidi mujale ja mina jäin töökojas vanemaks. Paadi tegime valmis koos Haameriga, tema tundis seda tööd minust paremini.
1953. aasta märtsis oli kuulda, et Stalin on surnud ja asemele pandi Hruštšov. Meil polnud sellest küll sooja ega külma.
Selles laagripunktis oli põhitöö metsalõikus. Kõik, kes polnud invaliidiks tunnistatud, käisid jalgsi
Hiljem hakati vange rongiga tööle vedama.
Pahandused paadiga
Ühel päeval kutsuti mind ja Haamerit ülemuse juurde ja hakati uurima, kelle käsul tegime paadi, sest töökäsku polnud.
Uurija küsis, kas tegin paadi ja kelle käsul. Vastasin, et narjatšiku käsul, ja öeldi, et laagriülemale. Seletasin ka, et kirjalikku käsku ei anta meile kunagi, alati öeldakse suusõnal ja tasu ei saa me ühegi töö eest.
Siis küsiti, kust materjali saime ja kui kaua selle tööga aega läks. Ja kästi kogu see jutt sealsamas uurija juuresolekul kirja panna. Ütlesin küll, et pole võimeline vene keeles kirjutama, aga öeldi, et pole viga, küll me aru saame.
Tegime seda paati kahe mehega kaheksa päeva ja see läks laagriülemale kena kopika maksma.
Ühel päeval kästi mul laagriülemale kirjutuslaud teha. Tema äi käis iga päev vaatamas, kuidas ma seda teen. Tööstuse ülem ütles mulle, et ma seda lauda laagriülemale kätte ei annaks, kui valmis saab.
Võtsin siis mehed abiks ja viisin laua laagriülema kabinetti, sealt ta seda enam koju viia ei saanud, sest see kuulus nüüd laagri inventari hulka. Järgmisel päeval tuli laagriülema äi lauale järele. Ütlesin, et see on laagriülema kabinetis. Mees läks sülitades ja ropendades minema. Oleks laagriülem mulle töö eest ühe rublagi pakkunud, oleks laud tema oma olnud, aga näe, ei raatsinud.
Trall ümber tööriistakastide
Kord läksime õhtul Haameriga juba töökojast barakki, kui tuli käsk uuesti tööle minna. Hommikuks olevat vaja kahte tööriistade kasti. Läksime töötuppa, aga polnud laudu ega naelu. Otsisime siis lauajuppe, tegime traaditükkidest naelu ja hommikuks olid kastid valmis.
i
(Järgneb)
ALEKSANDER TOOTS
