Järg 7. septembril ilmunud osale
Olime nii näljased, et oleksime teab mida ära söönud. Sakslased, kes enne meid siin olid, olid barakkide vahele kartuleid, tubakat, salatit ja kurki maha pannud. Selle kõik jagasime omavahel ära. Tubakat mina ei tahtnud ja kartuleid ma ei saanud, aga sain paar peotäit lehtsalatit, paar kurki ja kartulipealseid. Otsisin nõgeseid, aga neid oli vähe, ainult ühe põõsa leidsin. Nõgesed ja kartulipealsed pudistasin näppude vahel katki ja lisasin “supile”. Tule tegemine oli rangelt keelatud, midagi keeta ei saanud. Otsisime söömiseks pehmemat rohtu. Malts ja hiirehernes olid head, aga virnrohi oli halva maitsega ja ei tahtnud kuidagi alla minna. Meid oli juba 2500 inimest, mõne päevaga oli kõik roheline söödud.
Nädala pärast saadeti meid vett pumpama, pumbaks oli tuletõrjeprits. Alt orust pumbati vesi hoidlasse, sealt pumpasime meie selle teisele korrusele, kus vesi sauna, pesumaja ja köögi tarvis kuumaks aeti.
Ööseks saage teritama
Seejärel moodustati poliitvangidest brigaad, kes tisleritöökojas tööle hakkas. Esialgu tegime ainult puukontsi ja minu ülesanne oli saage teritada ja seadistada.
Varsti toodi ka metsatööliste saed mulle teritada. Uutel saagidel tuli hambad pöörata ja ka pead teha. Kord toodi mulle õhtul hulga saage teritada. Mul oli päevatöö juba tehtud, aga öeldi, et tuleb ära teha. Hommikuks oligi kõik valmis ja läksin päevaks magama. Hiljem toodi sageli ööseks saed teritada.
Ka toit hakkas hiljem veidi paranema: supil oli midagi veele lisaks ja anti ka lusikatäis putru. Ega seegi veel mingi toit olnud, kes pakke ei saanud ja nõrgem oli, see suri nälga.
Kord sain teate, et pakk on tulnud, aga kui järele läksin, ei antud kätte, vaid kästi tulla pärast lõunat. Kui uuesti läksin, kästi kontrollida, kas pitsatid on terved, ja tegin paki lahti. Seal olid ainult leiva ja sepiku kuivikud, mis olid sulavõiga üle valatud. See oli kahtlane, sest tavaliselt oli pakis sink ja või ning kuivikud olid pandud täiteks vahele, sest pakk ei tohtinud loksuda.
Hiljem naine kirjutas, et oli saatnud kaks pakki, singi ja võiga pakk oli tagasi saadetud, sest laagri juhtkond ei teadnud, kas poliitilistele võib pakke kätte anda. Teise paki kohta oli telefoniga järele päritud ja lubati anda.
Edaspidi tuli mul ka kreissaage korrastama hakata. Üks neist oli meetrise läbimõõduga ja oli juba sile nagu taldrik. Tegin selle ka korda.
Tisleribrigaadi juhendajaks
Vahepeal oli kontsade tegemine katki jäänud, sest keegi ei osanud neid teha. Oli küll ka vargapoisse selle töö peale võetud, aga seegi ei aidanud.
Kontsategijate brigadir aga tundis mind, sest ka tema tuli Leningradist. Ta ütles, et Toots on tisler ja oli eelmises laagris meister. Minult päriti kantseleis, millist tisleritööd ma tunnen, ja vastasin, et oskan teha kõike.
Mul kästi endale käealused valida ja nimetasin kohe eestlasi, kuigi nad kõik puutööd ei tundnud. Pakkusin välja Aarste, Õunapuu ja endise Kudina valla metsavahi Leonhard Pagi. Vastu minu tahtmist pandi brigaadi ka üks venelane, kes midagi ei osanud.
Minule öeldi, et oled nüüd meister ja 6. brigaadi brigadir. Saage teritama ma enam ei läinud.
Esimene töö oli taburettide tegemine.
Kass teeb kiiresti!
Paari päeva pärast tuli aga õhtul kella 10 paiku mu endine brigadir ja kutsus, et tule sea nende saag ära!
Mina ütlesin, et olen juba magama läinud, teil on selle töö jaoks nüüd teine mees. Tema aga ütles, et too mees ei saa hakkama ja hädasti on vaja, sest nende brigaad peab öösel töötama. Läksingi, sest vangil polnud ju õigust vastu ajada.
Laagriülem oli seal ja hakkas kohe rääkima, et sea see saag ruttu ära. Mina vastasin kah kiiresti, et kass teeb ruttu, aga pojad on pimedad. Teil on siin mees, kes ruttu teeb, ja las ta siis teebki! Ise läksin kiiresti uksest välja. Eesruumis oli üks kantseleitüdruk, see hakkas suure häälega naerma ja ütles, et tean Tootsi küll, olen temaga koos töötanud.
Tööstuse ülem tuli minule järele ja ütles, et tule tee ikka ära, mingu aega, palju läheb, neil töö seisab.
Läksin ja panin sae käima ja nii jäi saagide ja teiste masinate seadmine mulle lisaametiks.
Olin oma tisleritega, kes tegelikult õieti midagi ei osanud, hädas. Taburettidega said veel kuidagi hakkama, aga kui anti teha ümmargune laud ja lahtikäiv riidekapp, ei saanud nad hakkama, sest vineer oli kehv, seda tuli enne üle hööveldada ja parandada. Pidin ise põhilise töö tegema.
Tellimusi võeti väga mitmete tööde peale: kaubaalused, stendid, mängulennukid jne, masinad olid aga väga nigelad. Freesmasin oli kehv ja paksusmasinat polnud olemaski. Tuli hakata ise masinaid konstrueerima, et töötada saaks. Tegin kreissae pingi, puuplatega paksusmasina ja puurmasina.
1948. aasta suvi tuli ülemustele uute hädadega. Tellimusi anti järjest, aga pakkuda polnud midagi. Stende ja kastilaudu oli, aga laste lennukitega ei saanud kuidagi valmis. Osad olid tehtud 5000 lennukile ja need tuli Moskvasse kokkupanemiseks saata, aga enne tuli mootorile lõige sisse freesida, et saaks propelleri külge panna.
i
(Järgneb)
i
ALEKSANDER TOOTS
