Järg 20. juulil ilmunud osale
Kui inimesel on ruumi vaid veerand ruutmeetrit, siis on tal tegelikult võimatu magada. Magajate vahel polnud võimalik ka korralikult seista. Varsti hakkasid mul jalad väljakannatamatult valutama. Sageli tuli seisa ühe jala peal, teist ainult õrnalt maha toetades, et magajal, kelle peale jala toetasin, ebamugav poleks.
Mehi viidi küll tihti kohtusse, aga uued toodi kohe asemele. Neid, kes ära viidi, me enam ei näinud.
Toit oli väga vilets, söögiks võis nimetada vaid
1945. aasta kevadel ei võetud paar kuud minule pakke vastu, vaid öeldi, et ei ole selles vanglas. Minu lellepoja Mihkli poeg Heino Toots oli aga siin valvuriks ja tema kaudu sai naine teada, et olen siiski siin.
Mu naine Hilda püüdis mitmel moel mulle süüa saata. Kord tõi ta paki Heino ema kätte, aga tema tõi mulle sealt vaid korra võid. Siis viis ta oma tädimehe Kraagi perre sepikujahu, et nad küpsetaksid endale ja tooksid ka mulle, kuid sealt ei toodud mulle kordagi midagi.
Pakid, mis vanglasse toodi, sain enam-vähem kätte, vaid 1944. aasta lõpus sain sealt kätte vaid natuke, ülejäänu võtsid vastuvõtjad ära.
Kord tuli Heino minu juurde, andis pliiatsijupi ja ütles, et võiksin Hildale kirja kirjutada, ta viib selle kätte. Paberit oli pakis toidukraami ümber. Kirjutasin, kuidas see elu vangimajas on, ja käskisin kirja pärast lugemist kohe ära põletada. Heino tegi siis, nagu kutsuks mind ülekuulamisele, võttis minult kirja ja viis meie koju.
Hiljem sain teada, et naine ja poeg olid ära põletanud ka need kirjad, mis aastate jooksul Siberist saatsin, sest kodus korraldati pidevalt läbiotsimisi.
Ülalmainitud esimese kirja panin pudelisse ja kaevasin maasse, kuid ei leidnud seda siiski enam üles, kui punaväest tagasi tulin – Paul Toots.
Heino tõi mulle tookord kodunt kirja vastu ka, aga suurt kirjavahetust ei saanud olla, see oli väga riskantne. Hiljem kuulsin, et Heino Toots oli niisuguste asjade eest ka ise Siberisse saadetud.
50 aastat hiljem avaldatud nimekirjades tema nime polnud. Ehk hukati siinsamas Tartus ja visati Emajõkke- P.T.
Tartu Jaani tänava vangla ajaloost
17. sajandi esimesel poolel ehitati Tartusse Jaani kirik, mille sissekäigu vastu ehitati kahekorruseline elumaja jumalateenistuste läbiviijaile. Pärast maja valmimist kolis sinna aga aastal 1642 Academia Custaviana, Tartu Ülikooli eelkäija. 25 aastat hiljem põles see hoone maani maha ja 1760. aastal asus uude majja linnakohus. Alates 19. sajandi esimesest poolest on selles kunagi pühitsetud maalapile ehitatud hoones olnud vangla.
19. sajandi lõpust haaras vangla enda alla juba terve kvartali ning sellisena säilis see ka Eesti Vabariigi ajal. 1940. aastal oli maja NKVD käsutuses. Siseõuel hukkasid tšekistid vanglaülem Afanasjevi eestvõttel 1941. aasta 8. juulil enne Tartust pagemist kiiruga 193 vangi. Võimule tulnud sakslased tunnistasid aga vaid 192 inimese tapmist, sest üks tapetu oli olnud juut!
Jaani tänavalt viidi meid ülekuulamistele “halli majja”.
Sünge maja õudsed saladused
(Kommenteerib Paul Toots)
Aastaid hiljem, kui julgeolek Riia tänavalt Vanemuise tänava “sinisesse majja” kolis, hakati “halli maja” ümber ehitama. Vastupidiselt nõukogude võimu tavadele, ei tapetud töömehi pärast ehituse valmimist. Kuigi neil keelati nähtust rääkida, imbus sealt siiski ka palju saladusi rahva hulka. Nimelt olid seal olemas ruumid, kus inimesed täielikult hävitati. Üks ruum oli plekiga üle löödud ja kui plekid eemaldati, tuli sealt vahelt välja hakklihajäänuseid ja inimküüsi. Kõiki vange ei viidud Tähtvere metsa hukkamisele ega saadetud ka Siberisse, vaid tapeti ja hakiti kohapeal. Kondid põletati maja katlaahjus, liha uhuti Emajõkke.
Selle asutuse töötajaid ei saa pidada inimesteks ega loomadeks, nad olid “midagi erilist”, nagu nad ennast ka erilisteks ja karistamatuteks pidasid.
Esimest korda uurija ees
Mina käisin esimest korda uurija ees 1945. aasta jaanuaris, kuu aega hiljem teist korda. Kolmandal korral käisin sama vangla alumisel korrusel ja siis soovitas uurija nimetada mul paar-kolm inimest, kes minu kasuks midagi rääkida võiksid. Andsin üles Kiima Eduardi, suure kommunisti, ja rätsepmeistri Enn Müüri. Kas neid välja kutsuti, ma ei tea, aga vaevalt küll.
Kui mind neljandal korral uurija juurde kutsuti, siis öeldi mulle, et mind ei süüdistata Omakaitsesse kuulmises, vaid süüdistatakse neid, kes inimesi sinna organiseerisid. Minu süü olevat, et olin fašistide käsilane ja riigireetur. Siis sain ka teada, et sõda Saksamaaga on lõppenud.
i
(Järgneb)
i
ALEKSANDER TOOTS
