Järg 15. juunil ilmunud osale
Nüüd pidasime poodi naisega kahekesi. Algul tõin kaupa Tartust Kuuse ja Klaarmani käest, aga nendega ei läinud see asi kuigi hästi.
Hiljem hakkasin kaupa tooma Selmanovitši käest. Kohe esimesel korral ei tahtnud tema, vastupidiselt eelmistele kaupmeestele, vastu mingit vekslit. Küsisin, et kuidas te nii annate, te ju ei tea, kes ma olen. Ta vastas, et küllap ta näeb inimesest, kes ta on.
Pärastpoole toodi sealt kaup juba autoga kohale, oli vaja vaid helistada ja tellida, maksta võisin siis, kui mul raha oli.
Tööd oli palju
Selmanovitši käest sain siiski ainult toiduained ja maiustused, rauakaup, pudukaubad, paber ja kirjatarbed tuli tuua mujalt. Firmast Saar & Co tõin ka jalgrattaid müüki ja ühel suvel müüsin neid maha koguni 44. Teisel suvel õnnestus küll juba tublisti vähem müüa.
Kauplemine läks hästi, aga tööd oli ka palju. Naine tegi talved läbi minu eest metsavedusid – tõi hobusega palke, paberipakke ja küttepuid Varale, Emajõe äärde ja Tabivere laoplatsile.
Suvel tegime pea ööd läbi kahekesi lehmale ja hobusele heina.
Päeval tuli vahel minu ema poodi müüma, siis saime minna kahekesi loogu võtma.
Õhtul tegi naine koduseid talitusi, mina olin poes. Rahvast käis kella üheteistkümneni, kuigi ametlik lahtioleku aeg oli hommikul kella kaheksast õhtu kella kaheksani. Pärast poe sulgemist sõime ja magasime paar tundi ja tuli jälle heina niitma minna.
Müüt täpsuslaskurist
Peale selle kuulusin Kaitseliitu. Sealt sain vene vintpüssi koju.
Sellel ajal liikus ringi üsna palju selliseid, kes elatusid röövimistest ja tuli ette ka tapmisi, sellepärast pidi kodus üks laskeriist olema. Kui poodi hakkasin pidama, ostsin endale Browningu, millel oli pikem raud, seega parem tabavus ja ka kuuli läbilöök tugevam.
Kord olid mul mehed mitmekesi poes ja üks neist hakkas uurima, et sul on siin mõnikord päris palju raha, mis sa siis teed, kui keegi röövima tuleb, kas lähed tagatoast vintpüssi tooma?
Võtsin taskust püstoli ja kutsusin nad välja vaatama. Sirelipõõsast tõusis varblaseparv lendu, tulistasin üht lennult ja see kukkus maha. Läksime vaatama, kuul oli kaelast läbi läinud. Teadsin juba sõjaajast, et olen täpne laskja, aga ma ise ka ei arvanud, et varblasele lennult pihta saan. Ise tegin jahmunud meeste ees näo, nagu see oleks mul igapäevane asi. Jutt minu varblaselaskmisest läks laiali ja võimendus muidugi. Ma olevat mitu varblast õhust tabanud. See laskmine tookord oli juhuse asi, aga oluline oli, et kõik nägid, et mul püstol leti taga taskus on.
Kaitseliit enamlaste vastu
Kaitseliitu astusin aga sellepärast, et nagu enamlased Kaitsemõisas võimutsema hakkasid, nii kohe otse taludes inimesi tapma asusid. Igaveres valla magasiaida juures lasti maha hulk vallaametnikke, talumehi ja nende poegi, sest neil oli kadestajaid.
Kaarina talu perepoeg oli mu hea sõber, poissmeestena käisime koos tüdrukute pool. Oli vaikne poiss, aga võeti ka kodunt kinni ja lasti magasiaida seina ääres maha.
Mina olin ise ka vaesest perest pärit, aga meie pere oli töökas. Kohe oli näha, et enamlastega läksid kaasa need, kes ei viitsinud töötada, vaid tahtsid jõuga teiste varanduse endale saada.
Nagu oli näha 1924. aasta riigikukutamiskatsest, ei tahtnud Venemaa meid rahule jätta ja pidime olema kogu aeg valmis oma riiki kaitsma.
Jaanuaris 1924 suri Venemaal Lenin, mees, kes Vene riigis selle supi kokku keeras. Sel aastal nimetati tema auks Petrograd Leningradiks.
1927. aasta sügisel kutsuti kaitseliitlased ühel õhtupoolikul kokku. Metsa oli põgenenud üks hobusevaras, kes oli ka 1924. aastal riigikukutaja olnud. Läksime piirasime ta metsas sisse. Tal oli jämedate haavlitega jahipüss, millest meid tulistas, aga meie teda maha lasta ei tahtnud. Lähenesime talle, tal kuhugi põgeneda polnud ja ta tulistas. Sain mõned haavlid paremasse puusa. Seepeale said mehed tal juba käed selja taha keerata. Talle mõisteti mitu aastat vangistust.
Talutöö südamelähedasem
Poepidamine läks meil hästi, aga minu naine oli talust pärit ja teda huvitas rohkem talupidamine. Ka minul oli sama huvi ja nii hakkasime vaatama, kas saame osta väiksema talu.
Poepidamisel oli see miinus, et rahvas tahtis väga sageli kaupa võlgu võtta ja paljud ei maksnudki ära. Kui poega lõpetasin, siis jäi mul selliste ostjate kätte kokku 2000 krooni. See oli suur summa, sest kui hiljem Õvanurme talu ostsin, siis oli selle hind 4000 krooni.
Esialgu ostsin aga Tartumaal Kambja vallas Voorekülas Purde asundustalu. Kokku tuli selle eest maksta 1600 krooni, sellest 640 läks omanikule, ülejäänu riigile. Talu oli muidugi odav, aga maad oli ainult 17,
Elumajas oli üks tuba, rehetuba ja rehealune väga vanad ja küün oli ainult laudadest.
1932. aasta 1. mail asusime sinna elama. Oma poemaja müüsin 1600 krooni eest selle maa omanikule, kus maja asus.
Meie esimene poeg oli sündinud poemajas, aga suri peagi.
Mai lõpus sündis uues elukohas poeg Paul, nüüd oli pere juba kolmeliikmeline.
i
ALEKSANDER TOOTS
