Järg 20. aprillil ilmunud osale
Kõik kukkus välja, nagu kukkus. Kahju, et seda revolutsiooni ja kommunismi enne koerte peal ei katsetatud!
Samal ajal rändasin ma ringi ja otsisin oma 108. diviisi.
Süüa sain üle mitme päeva, lõpuks ei olnud mul enam ka raha. Viimase 20 kopika eest ostsin ühest raudteejaamast poolenaelase saia, muud selle raha eest seal müüa ei olnud. Kui jalgsi üle põldude läksin, mõtlesin, et kui nüüd nõrken, siis leiavad mind vaid varesed. Sattusin allikale. Tahtsin väga juua, aga olin kuulnud, et kui ei ole mitu päeva söönud ja jood, siis kaob viimane jõud. Jõin mõned lonksud ja hakkas palju parem.
Nälginult omade juurde
Jõudsin külla ja läksin suurde valgesse majja küla keskel. Sealt öeldi, et oli küll siin diviisi staap, aga eelmisel õhtul oli mindud Olhovitši külla.
Polnud parata, läksin edasi. Küla viimasesse majja läksin sisse, et pärida, kas seal soldatitest teatakse. Seal olid lahked inimesed, mees ja naine. Need ütlesid, et just poole tunni eest oli meie roodu köök nende õuest ära läinud! Juhatasid mulle teed läbi metsa, kust oleks olnud kaheksa versta minna, mööda teed aga 12 versta. Hakkasin juba õuest välja minema, kui perenaine küsis, et ehk on mul kõht tühi. Vastasin, et jah, olen juba kolm päeva söömata ja kõnnin hommikust saati. Perenaine tõi toast tüki kaalikapirukat. Ei tea, kuidas ma teda tänasin, aga naisel läksid silmad märjaks. Läksin pirukat süües külast välja.
Esialgu oli suurte puudega tammemets, hiljem jõudsin võssa, kust andis läbi pugeda.
Päris pimedas jõudsin varjendite juurde, kus olid meie diviisi suurtükimehed. Seletasin neile, kust tulen ja kuhu lähen.
Nemad teadsid rääkida, et minu rood on lähedal külas puhkusel. Kõigepealt toodi mulle leiba ja teed, siis juhatati roodu kantseleisse. Seal võeti suure rõõmuga vastu, sest vanemaid olijaid oli vähe. Mina olin tegelikult esimesest rühmast, aga seal oli parajasti kolmanda rühma ülem, kes ütles, et mis sa sinna esimesse lähed, seal ei ole enam vanu olijaid, kõik on uued, ja kutsus oma rühma. Läksingi kolmandasse, aga kui esimese rühma ülem teada sai, et sinna jäin, oli pahandanud ja lubanud koha üles öelda, kui tema vanad võitlejad ära võetakse. Kui vanu kõrval ei ole, langevad uued kohe esimeses lahingus.
Siin oli mu elu nüüd kergem. Ei saadetud enam valvesse ja ka toidu järele ei olnud vaja ise kõndida.
Öösiti käisin valveposte kontrollimas. Noori oli palju ja oli oht, et jäävad postil tukkuma.
Suhtlemine vaenlasega
Meie diviis seisis Pruti jõe ääres, vaenlane oli teisel pool jõge.
Ühel päeval oli kuulda, et külla saabus uus sõjaväeosa. Mõned mehed läksid kohe külla uusi vaatama, et ehk on omakandimehi, saab kuulda, mis kodukohas või tagalas toimub, kas maad antakse ja nii edasi.
Tulid vandudes tagasi, sest olevat naiste pataljon, kuigi meeste riietes.
Varsti selgus ka nende „vahvus”. Juba mõne mürsuplahvatuse järel oli kuulda karjumist ja kilkeid. Nii, nagu naised välikarauuli pandi, viis sakslaste luure nad öösel ära.
Paari nädala pärast olid naised kadunud, jäi vaid paar staabikirjutajat. Teised kas ei kannatanud seda elu välja, olid haigeks jäänud või vangi võetud.
Sõjaväljal naissoldateid ei sallitud, ainult õed võisid seal oma tööd teha.
Lahinguid parajasti polnud ja läksin ühel päeval koos ühe vene mehega jahile. Ühtki looma ei näinud, aga kõndisime niisama. Jõudsin ka selle mäe juurde, kus rongilt maha tulin ja oma polku otsides ringi ekslesin. Selgus, et olin tookord neist vaevalt versta kaugusel, aga tegin suure tiiru ja kannatasin tühja kõhtu. Sõjaväeosad ei anna ju kellelegi täpselt teada, kuhu lähevad.
Meie rood oli parajasti valves, kui tehti vaherahu. Õhtul tulid meile vaenlase poole pealt üks ohvitser ja kaks allohvitseri külla. Rääkisid poola keeles ja meie poolakad tõlkisid. Oli juba videvik, kui hakkasid ära minema, aga ei julgenud ilma meie saatjata minna. Rühmaülem küsis minult, kas julgen minna. Olin nõus ja saatsin nad traattõketest läbi ja veel tükk maad edasi.
Järgmisel päeval käisime meie neil külas, aga nemad meid oma kaevikutesse ei lasknud. Ajasime juttu traattõkete juures.
Küll oli meil vaherahu üle hea meel! Nüüd võisime vabalt ka kaevikute vahel lagedal väljal kõndida. Vastase juures külas käisime hulgakesi.
Varsti saadeti meid Olhovitši külla puhkusele.
28. novembril 1917 kuulutas Eesti Maapäev end Eesti kõrgeimaks võimuorganiks.
<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt” lang=”ET”>30. novembril tuli roodu kantseleist käskjalg minu juurde ja ta teatas, et kaks ja enam korda haavata saanud kutsutakse roodu kantseleisse, saadetakse liinilt ära. Mina siiski kantseleisse ei läinud. Varsti tuli käskjalg uuesti. Veltveebel oli tal käskinud minult küsida, miks ma ei tule. Vastasin, et olen olnud kolm aastat sõjaväes, neist kaks aastat rindel, paljudest lahingutest osa võtnud, ja nüüd, kui rahu tehakse, tahetakse mind saata koju tööroodu mehena.
Läksin siis kantseleisse, kus mind väga lahkelt vastu võeti. Selgitasin sealgi, miks ma ei taha, et mind tööroodu saadetakse. Veltveebel keelitas, et olgu ma nõus ja ma ei kahetse; tööroodu mind ei saadeta.
i
ALEKSANDER TOOTS
