Male on mäng viies suunas. Esiteks sa mängid pinnal, mida sa omatahtsi muuta ei saa. Teiseks sa mängid ? v?i ?ieti v?itled ? vahenditega, mille hulk ja koosseis on l?plik. Mul on kodus terve rida kruvikeerajaid. Neid tuleb juurdegi. Males seevastu ei ole rivi l?pmatu, malendid on loetud ja ammendatult.
Kolmandaks mängid sa vastasega. Ta v?ib olla vabalt su s?ber, kuid mitte sel hetkel, mil sa valgete poolelt alustad. Ta peab olema su s?ber, sest sa ei tunne end vabalt, kui su su vastas on v?hiv??ras. Ent piltlikult öeldes pead sa malelaua teisel poolel nägema korraga nii s?pra kui ka vastast. Neljandaks ? kui mäng käibki aja peale, siis pead sa aja tiksumisele alluma. Aeg on halastamatu ja ta p?geneb. Males on siiski v?imalik, et sa saad ajast jagu. Ning viiendaks mängid sa malet partneriga ka iseeneses. Sa proovid ennast. Ega ole kerge olla korraga enda s?ber ja vastane!
Muidugi v?ib mäng v?ib l?ppeda ka viigiga. Kuid ei saa minna kaotama! Male ?petab v?itma ja oma mänguoskusi analüüsima.
Peab jääma iseseisvaks
Ma ei ole maletaja. Ma tunnen käike, kuid mängisin ma viimati rohkem kui 30 aastat tagasi. Pole olnud vastavat partnerit. Ma ei m?tle partnerit mängutäiuse m?ttes. Siis ei oleks mul laua äärde mingit asja ja kiibitsemine on teatavasti inetu. Ei m?tle ma ka seda, et ma tahaksin enda vastas näha kedagi, kellega taguda tuimalt tamkat. M?tlen mitte nagu kass hiirega mängides, vaid nagu uudishimuline, kes peab teadma, mida v?ib teha partner. Peab, sest nagu öeldud, aeg jookseb ja tema sekundid on loetud.
Malele kaasa olen ma elanud palju kordi, sest see on kunst, milles, paradoksaalne küll, v?ib järele teha, kuid peab jääma siiski iseseisvaks. Järele tehakse malet siis, kui analüüsitakse teiste partiisid. Ent sa ei tohi ise olla teine v?i tahta saada selleks. Sa pead olema sa ise v?i nagu ütleb Goethe ? ?werde, der Du bist!?.
Mängida v?ib k?ike, kuid näiteks mängukaarte meie peres ei ole. Pole enam ka kabenuppe, ehkki nad on minu lapsep?lvekodus päris kindlasti olnud ja mul on ka selle mängu kogemus. Kabe oli minu jaoks igav, sest k?ik nupud olid ühesugused. Males on ühesugused ainult etturid, sest kuigi ka näiteks ratsusid on tervelt 4, on nende käiguv?imalused siiski erinevad. Ratsu nimelt, nagu te omast käest seda paremini teate kui mina, p?ikab malelaual alati k?rvale. Elus tal ratsanik seda teha lubada ei saa, sest nagu ütleb Dumas? kangelane d?Artagnan ? ?kui pole enam hobust, pole enam ka ratsanikku.?
Malendid koos papist ?lauaga? kinkis mulle j?uludeks, ühtlasi ka minu sünnipäevaks, meie korteri perenaine, kelle juures Juta Oleski (1947) ja minu ema oli kaasüürilise allüürnik. V?isin siis olla 6-aastane.
Kuidas need malendid ja papist laud olid kingituseks pakitud, pole mul enam meeles. On aga meeles tädi Pia (algupäraselt Pauline Einstruck, eestistatult Einsoo, 1897-1992) käekirjaga kirjutatud adressaadipühendus, millel puudus allkiri. Ja kutsikas, kes oli sellesama tädi Piaga mänginud kabet, oli ?nnetu, sest käekirja ta tundis, kuid allkirja ei leidnud.
Küll aga mäletan ma oma esimest kaotust males. Käike, nagu öeldud, ma tean ja teadsin, kuid kombinatsioone mitte. Me mängisime malet naisega, kes oli ilus siis ja on seda praegugi. Tema nimi on abielus Anu Teesalu (sündinud 1940), Elva meieri Arnold Ruubase (1907-1993) noorem laps. Millestki taipamata tegin m?tlematult esimesed käigud – ja sain karjapoisi mati. Mäng oli läbi. Pole enam meeles, kas mind valitses see tunne, et ma olen ikka täielik issanda idioot, kuna kaotasin kohe alguses. Kuid see tunne, et partii on juba alguses l?ppenud ja sa kas alustad uuesti nullist v?i lükkad nulli alguse veelgi edasi ? jah, see on meeles.
Arst ja pastor
Malemängu j?udmine Eestisse paneb m?tlema. Seda mängu oleks v?inud tunda Äksi pastor Otto Wilhelm Masing (1763-1832), entsüklopedist ja eestikeelse perioodika rajajaid. Kindlasti tundis malet tema noorem ametivend, kauaaegne P?lva pastor Johann Georg Schwartz (1793-1874). Schwartz pidi malet ?ppima ka Tartu Ülikoolis käies v?i enne stuudiumi juba Riias elades. On täiesti v?imalik, et teda paelus males korrapärasuse rangus, sest ta oli ka füüsika?piku autor. Igatahes oli tema mängupartneriks eestlaste Lauluisa, dr. Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882), meie rahvuseepose ?Kalevipoeg? kokkupanija.
Kreutzwald töötas V?rus linnaarstina. Ta suhtus kiriku?petajatesse enam kui kriitiliselt, aga Schwartzile tegi ta erandi. V?ib-olla just malemängu t?ttu. V?rust P?lvasse on oma 30 versta. Kiriku?petajal oli kindlasti rohkem vaba aega kui linnaarstil ja pealegi oli arst vaesem kui pastor. Kui aga s?brad tahtsid malet mängida, saatis pastor arstile hobused järele.
Esimene eestikeelne malemängu?pik pärineb aastast 1883 ajakirjanikult Ado Grenzsteinilt (1849-1916). Grenzstein oli ?ppinud Viinis, ta v?is malemängu näha seal. Kuid igaüks, kes on pidanud kirjutama artikleid aja peale, teab suurepäraselt, et ajakirjanik saab mängida malet siis, kui valitseb ?tuulevaikus?. Kui pole peal seda vaimu, mis loob uusi ridu ? aga päris ilma loominguta ka ei saa.
Väikese liialdusega v?iks öelda, et malemäng tuli Eestisse läbi Tartu Ülikooli kaudu ajalehtede toimetuste kohvikuteni. Sellest teekonnast on k?ige tuntum poola päritolu Lionel Adalbert Bagration Felix Kieseritzky (1805-1853) gambiit. Kieseritzki maleparneriks oli muide hilisem akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann (1805-1887), väga suurte ja jäävate teenetega eesti ning teiste soome-ugri rahvaste keelte uurija.
Paul Kerest ei kujuta ma kohvikumaletajana ette. Kohvikumale on ajaviide. Paul Keres minu arusaamist mööda aega ei viitnud.
Väikesed malenovellid
Selliseid mänge, milles sa v?id sattuda olukorda, kus sa kukud enne sihile j?udmist algusesse tagasi, on mitmeid. Näiteks ?Reis ümber maailma?. Mängud v?ivad olla halastamatud ja tihtipeale nad ?petavadki julmuse äratundmist. Näiteks ringmäng ?Kes aias??. Ent ma ei usu, et Paul Keres oleks armastanud malet nagu reisi ümber maailma ? kuigi ta teatavasti reisis palju. Temale oli male ilmselt looming ja looming iseenesest ei ole kunagi julm. Sa pead lihtsalt alluma reeglitele ja vabaks jääb ainult üks ? sinu leidlikkus. See ongi loomingu alus.
Kombinatoorikal on omad matemaatilised s?ltuvused. Male tähendab minu jaoks s?ltuvuse ületamist mitte algebras, vaid väljal. Tema alguseks on kord. Edasi tulevad käigud, mis ei saa olla hulkuvad. Need käigud peavad viima sihile, millest k?ige tähtsam on tegelikult mängu ilu. Edasi tuleb v?it. Seejärel viik, seejärel patt. Sihitu mäng on n?me ? kuid kas ei olegi nii, et me lubame sihitut elu märksa rohkem kui sihitut mängu? Triiviv riik on mulle tuttav. Triivivat malepartiid ei kujuta ma ette.
Minu malemänguhariduse kujundasid 2 tegurit, ?ieti kolm. Esimene oli Stefan Zweigi ?Malenovell? (1941), mis eestikeelses t?lkes ilmus 1957 ja siis uuesti 1964. T?lkijaks 1940. aasta kollaboratsionist Nigol Andresen (1899-1985), kellest alates aastast 1969 sai minu erialane ?petaja kirjandusteaduses. Malendeid tema kodus ma ei märganud, aga Paul Kerese saatust pärast s?da ta tundis. Kindlasti oli tal pärast vabanemist Siberist aastal 1955 vaja raha elamiseks, ent juhuslikult ta ?Malenovelli? t?lkida ei v?inud.
Arvatavasti paelus teda psühholoogiline konflikt selles novellis. Nimelt mida tunneb inimene siis, kui ta peab ise mängima elu ja surma vahel ning mida siis, kui ta näeb k?rvalt, kuidas seda teeb keegi teine. Motiiv, mida eestikeelne lugeja tunneb ka leedu kirjaniku Ichhokas Merase (1934) romaanist ?Viik kestab silmapilgu? (originaalis 1963, Mihkel Looduse t?lkes 1964 ja uuesti 1971).
Teiseks faktoriks olid Paul Kerese partiikommentaarid ajalehes ?Kodumaa?. See oli Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu ja Välismaaga S?pruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu nädalaleht, mis hakkas ilmuma aastast 1958. Niisiis KGB variorganisatsioonide väljaanne. Lugesin seda kustki 1960. aastate keskelt ja leidsin sealt alati ka Paul Kerese maleanalüüsi. Ning olin kurb, kui seda polnud. Miks?
Need analüüsid on väikesed malenovellid. Igaüks, kes on teise loomingust midagi kommenteerinud, teab omast käest, kuidas see tähendab töötamist oma maailmast väljaspoole. Mitte nagu Mark Twainil ? V?hikud v??rsil (originaalis The Innocents Abroad or The New Pilgrims? Progress, 1869) – , vaid nagu omad k?ikjal, igal pool. Selliste novellide kirjutamine n?uab ääretult suurt enesedistsipliini ? sest mis saab siis, kui ta sul välja ei tule? See, mis mind Paul Kerese novellide puhul v?lus, oli ühelt poolt p?hjalik lakoonilisus ja teisalt ääretu regulaarsus. See oli distsipliini?pe heas m?ttes.
Male on inimene
Paul Kerese ja tema pere kodu jääb minu lapsep?lvekodust vähem kui kilomeetri v?rra N?mme poole. Seal ma käinud ei ole, küll aga Kereste k?rvalmajas, kus elas kaua aega minu klassivend, kunstnik Kuulo Vahter. N?mme ja ka Männiku on liivased alad. Vabaduse puiestee ja Männiku tee vahel oli ka ?ie tänav liivane. Justnimelt liivane, mitte kruusane. Kui Paul Keres 1960. aastate keskpaiku sai Ameerikast punast karva s?iduauto, asfalteeriti ära ka see liivane l?ik. Liiva peale aeti laiali ?huke kiht killustikku ja selle peale rulliti asfalt.
Ma ei oska m?elda n?nda, et Keres oleks mänginud malet samamoodi nagu need teetöölised tema maja ees oma palka teenisid. Nemad täitsid ülemuse käsku enne tänavat ja tegid ? inglise keeles seda s?na pole ? haltuurat. Males ei alga käsk enne kui laua taga. Töös. Ja siis sa allud sellele käsule, kuid seda ei anna mitte ülemus, vaid mäng ise. Ligikaudu samal ajal, kui praeguse nimega Kerese tänav sai oma esimese asfaldikatte, valmistus Paul Keres 1965. aasta MM-v?istluste veerandfinaaliks. Tema treeningupartneriks oli suurmeister Aleksei Suetin (1926-2001). Viimane on hiljem tunnistanud: tema pole varem nii p?hjalikku ettevalmistustööd näinud ega kujutlenudki. Kuid male polegi asfalt. Male on inimene.
Kolmandaks faktoriks oli Paul Kerese ja Iivo Nei kahasse kirjutatud raamat ?4×25?, mis ilmus aastal 1975 juba kahjuks pärast Paul Kerese surma. Oli siis ja on praegugi meeltülendav lugeda selle raamatu lehekülgedelt 152-235 Paul Kerese käsitlust suurmeister Viktor Kort?noist, kes polnud v?imude soosik.
Eesti luules on malemäng p?listatud. Luuletuse ?Malemäng? (1889) autoriks on kirjanikust ja kinnisvarategelasest vanapoiss Karl Eduard Sööt (1862-1950). Viisistas selle armastusluuletuse Aleksander Läte (1860-1948), Söödi s?ber, kes kirjutas meloodia meeskoorile. Märtsist 1967, seega rohkem kui kolmveerand sajandit hiljem, pärineb Uno Lahelt luuletus ?Üle malelaua?. Pihtimus sellest, kuidas autor mängis m?eldavat partiid kirjaniku ja kollaboratsionisti Johannes Semperiga (1892-1970). On väga lahelik, kui ta kirjutab: ?L?pumängus kvaliteeti/tarib must.?…
Sõnastikud ja Keres
Mulle pole kunagi meeldinud kujund ?igavene teine?. Ja nimelt seepärast, et see sisaldab kaastunnet. Kaastunne pole ilmaski produktiivne, sest ta on ajutine. Spekuleerimata teie ees teemal ?Paul Keres ja saatus?, tahaksin l?petuseks puudutada teemat ?Paul Keres ja tulevik?. Panen nimelt ette, et Paul Kerese s?brad ja asjatundjad koostaksid n.-ö. tasku-Kerese. Raamatu, mis ?petaks male aluseid ja aabitsat, sisaldaks male klassikat ja ajalugu. Kuid tutvustaks ka härrasmehelikkust ning muidugi Paul Kerese enda loomingut.
Sakslastel on Duden. Ameeriklastel on Webster. Venelastel on Dal ja O?egov. Eestlastel on Wiedemann ja Saareste. Need on k?ik s?nastikud. Miks ei v?iks nende k?rval olla Keres? V?tad riiulist v?i lausa taskust ja vaatad temast järele.
Usun, et sellest v?idaksid k?ik.
PEETER OLESK
