Eesti riiki on kallis pidada. See mõte kannab viimasel ajal pea kõiki ettevõtmisi alates ajakirjandusest ja lõpetades loodushoiuga. Meid on vähe ja me ei leia nii mõnelegi elutähtsale tegevusele rahalist katet. Ja üha enam kostuvad appikarjed riigi eelarve suunas, mis kõik peab need suuremal või vähemal määral olevad emotsioonid kinni maksma. Aga mida ise teha saab?
Kui ma neid karjeid kuulen, siis paljud kriibivad ka minu südant ja tekib tahtmine küsida, et kas ikka päriselt antakse aru, kust raha tuleb? Üsna levinud arusaam on, et raha tuleb kulkast (kultuurkapital) või PRIAST või mõnest fondist, kuid kas ikka üritatakse natukenegi püüda mõista, kuhu neisse kulkadesse ja fondidesse raha koguneb? Jah, õige vastus on ettevõtlusest. Mida suurem ettevõte, seda rohkem makse neilt laekub, seda enam on see osaline meie kaunite hüvede kinnimaksmisel. Suur osa väga kõrgeid makse maksev maksumaksja aga ei pruugi elada Tartus või Tallinnas. Ometi tahame sellest kinnimakstud asjast Eesti territooriumil vahel osa saada.
Miks ma sellest kirjutan? Soovisin hiljuti soetada Loomingu Raamatukogu ühe väljaande ning tahtsin seda leida kahest mulle olulisest maakonnakeskusest – Jõgevalt ja Põlvast. Ma ei tee seda tõesti tihti. Aega lugemiseks napib ja kasutan aktiivselt raamatukogu. Miks siis ikkagi üha digiteeruval ajal paberraamat? Pean siinkohal ütlema, et mulle oleks sobinud ka e-versioon, sest digiraamatute lugemine pole mulle võõras, kuid meie kultuurikirjandus kasutab miskipärast mingit hämarat platvormi, mis nõuab ostmisel krediitkaardi kasutust, hind kummaliselt 5.91 eurot kopika täpsusega. Tundus pehmelt öeldes kahtlane.
Pidades toimetuses nõu, pakkus kolleeg, et LR raamatuid võiks saada näiteks Eesti Postist, Omniva, nagu me kõik teame. Või siis Selverist. Tegingi nii, et seadsin sammud postimaja suunas, ninas juba tuttav ja soe postitempli ning trükimusta lõhnadest moodustuv tuttava postiasutuse hõng … Kuid mida pole, pole perioodikat. Üldse. Kõik. Läbi. Postitöötaja kehitab kurvalt õlgu, tunneb isegi väheke piinlikust ja soovitada ka midagi ei oska.
Lähen siis Selverisse. Jah, tõepoolest, seal on perioodika valik tõeliselt avar, alates pseudomeditsiinilistest posimisväljaannetest ja lõpetades Eesti Metsa ja Loodusega. Kirjanduslikku almanahhi, Vikerkaart ning Loomingut, ka Akadeemiat (samuti ajakirjad, mis ilmutavad väärt kirjandust) pole näha. Ja tegelikult on Selver hea toidupood, isegi väga hea, kuid kirjandust ma liha- ja külmlettidega hästivarustatud poest ei eeldagi. Ei ole harjunud. Selveris majandab ajakirjandust Lehepunkt, saan hiljem teada.
Sama lugu ka Põlvas. Nii siis kaks maakonnakeskust, kus puuduvad riigi dotatsioonil ilmuvad väljaanded. Ütlete, et läbimüüdud. Võimalik. Ma kuidagi ei tihanud küsida poes askeldavalt ja lillepottidega tegeleva müüjanna käest, et kas teil siis LRi polegi?
Mis siis on lahendus? Ma pole kitsi inimene, üldse pole. Kes mind teavad, võivad kinnitada. Seepärast annan edasi lahkelt ja tasuta idee: armsad kultuuriajakirjade väljaandjad, tehke vähemalt maakonnakeskustes raamatukogudega diil, et sealt saaks osta vajadusel teie tänuväärse töö vilju. Pole ju raske. Need 30 eksemplari igasse maakonda (neid on ju 15) saab ilma igasuguse vahendustasuta saata. Hea asja nimel on meie vaprad raamatukogutöötajad teid ka kindlasti nõus aitama, sest ka nemad soovivad, et väärtkirjandus elaks ja oleks ja õitseks ning maksumaksja tuleks vahest ka muul, isegi ootamatul põhjusel raamatukokku. Näiteks ostma.
Indrek Sarapuu, ajakirjanikust kultuurisõber
