Kui suguvõsa paarikümneliikmeline esindus tuleb juubilari õnnitlema täna, siis maavanem Aivar Kokk, Jõgeva vallavanem Saima Kalev ning Jõgeva vallavalitsuse sotsiaaltöötajad Tiiu Nettan ja Liia Stamm tegid visiidi Lustiverre juba eile. Ning neil ei jäänud üle muud kui imestada ja imetleda juubilari reipust, head tervist ja virget vaimu. Loeb Maire Talvre näiteks veel ilma prillideta. Ning loeb palju.
“Siinses raamatukogus on küll rohkem kolhoosiaegsed kommunistlikud raamatud, aga mõned head raamatud on ikka ka,” ütles juubilar. “Veel loen ajalehti: ühe teise prouaga kahepeale on meil tellitud Vooremaa ja minul ka Eesti Kirik. Kui raadiot kuulan, siis põhiliselt Tartu Pereraadiot.”
Pärit on Maire Talvre Jõgeva külje alt Eristvere külast ning Jõgeva valla “hingekirjas” on ta praegugi.
“Minu kodutalus olid tsaariajal forellitiigid, mis said vett allikatest,” meenutas juubilar. “Umbes heeringasuurustena viis isa elusad kalad Peterburi restoranidesse, sest siinkandis polnud sellisele peenele kaubale turgu.”
Suurem osa Maire Talvre enda tegemistest-toimetamistest jäi kolhoosiaega.
“Ega seal midagi hullu olnud,” ütles vanaproua. “Laudas oli raske, sest loomatohtrit polnud ja vasikad tuli omaenda tarkusega vastu võtta, aga kui põllutööl olin, sai kogu aeg värskes õhus toimetatud ja sealt see hea terviski. Aga ega nüüd tohi enam kolhoosiajast vist hea tooniga rääkida.”
Oma peret Maire Talvrel luua ei õnnestunudki: paremad mehed olid, nagu ta ütles, kas sõjas tapetud või Siberisse küüditatud. Nii ta üksikuks jäigi. Hooldekodusse viidi ta omal ajal mitte niivõrd sellepärast, et ta iseendaga hakkama poleks saanud, kuivõrd sellepärast, et tal maja maha põles.
“Lasksin just pottsepal ahjule uue voodri teha,” meenutas Maire Talvre. “Töö lõpetanud, ütles ta, et nüüd võin kütta, nii et küll saab. Ja kui kolmekümnekraadine pakane tuli, siis ma kütsingi. Paraku oli mul lagi paberiga kaetud ja see süttis…”
Algul elas Maire Talvre Siimusti turvakodus, aastat viis on ta aga veetnud Lustiveres ja on sealse eluga rahul. Kui ta Siimustisse lähedaste kalmudele minna tahab, viib teda sinna sugulane, kirikusse pole aga vaja minnagi, sest Põltsamaa kirikuõpetaja käib ise Lustivere hooldekodus hingevalgust jagamas.
Kui mõni inimene vanemast peast kiuslikuks muutub ja kibestub, siis saja-aastane Maire Talvre lausa kiirgab headust ning ei väsi teda ümbritsevaid inimesi kiitmast. Tänu sellele pole teda kodukülaski unustatud: endised naabrid saatsid talle rohkesti õnnitlusi. Õnnitluskiri tuli juubilarile ka Eesti Vabariigi presidendilt Arnold Rüütlilt. Selles on öeldud:
“Ei ole meie keskel palju neid, kes on saanud kaasa elada terve sajandi rõõmudele ja muredele. Teie olete üks nendest äravalitutest. See on suur õnn nii Teile kui ka kõigile meile. XX sajand oli paljudele rahvastele raske ja valuderikas sajand. Teie teate seda paremini kui enamik meist.”
Palju õnne oma arvatavasti eakaimale lugejale (ja kindlasti eakaimale prillideta lugejale) ka Vooremaa poolt!
RIINA MÄGI
