Maire Püss: mõelge positiivsetele asjadele

Jõgevamaa nõustamiskeskuse eestvedaja Maire Püss rääkis usutluses Vooremaale, millistel põhjustel tuleks koroonaviiruse puhangust tingitud olukorras kindlasti pöörduda psühholoogi või nõustaja poole. Ta analüüsis ka seda, mida tähendab praegune kriisiaeg peresuhetele, lastele ja eakatele. Veel soovitas ta nautida terveolemist, päikest ja värsket õhku.


Kuidas on koroonaviirusest põhjustatud eriolukord mõjutanud teie igapäevatööd? Kas töötate kodukontoris? Kui palju on inimesed teie poole oma muredega pöördunud?
Eriolukord on töökorralduse toonud Jõgevamaa nõustamiskeskuse Piiri tänava kontorist kodukontorisse, kus töö toimub interneti ja telefoniga. Mõned inimesed on oma aja ka seetõttu ära öelnud, sest ollakse harjunud suhtlema näost näkku, hetkeolukord pakub nõustamiseks pigem virtuaalseid võimalusi.
Koroonaviiruse levik on toonud inimesed pikemaks ajaks kokku tubaste eluviiside juurde ja kuna paljud on praegu ka sundpuhkusel, on selline elukorraldus esialgu harjumatu. Ka kodus töötamine on paljudele inimestele harjumatu. Kuid küll see harjumus kujuneb.

Piisavalt on selgitatud, millise tervisliku seisundiga peaks inimene koroonaviiruse ohtu arvestades pöörduma arsti poole, millal oleks aga kindlasti vaja nõu ja abi küsida nõustajalt, psühholoogilt?
Psühholoogi või nõustaja jutule tuleks pöörduda kindlasti siis, kui peres hakkab keegi käituma kardinaalselt erinevalt. Igal perel on oma suhtlemisstiil, tavad ja rituaalid.
Kui märkate, et lähedane on näiteks pidevas pinges, tema söömisharjumused on muutunud, und ei ole ning ta on pidevalt väsinud, kuri või närviline. Kui ta keeldub korterist või majast väljumast, õue minemast, loeb päev läbi arvutist või telefonist viirust puudutavat infot ja vaatab samal teemal saateid, on päeva jooksul pidevalt häiritud mingitest olukordadest, mis varem tundusid normaalsed, siis need on märgid, mida tasuks tähele panna. Tasuks võtta ühendust kas kriisitelefoniga 1247 või psühholoogide ja nõustajatega oma piirkonnas.
Kui eelnevalt loetletud sümptomitega inimene ise ei pöördu nõustaja juurde vastuvõtule, tuleks pöörduda lähikondsetel, et tuge saada, kuidas sellise inimesega ühe katuse all elada.
Siia võib lisada ka vägivalla all kannatajad või vägivalda kogenud inimesed, kes võiks psühholoogi või nõustaja juurde pöörduda, sest vägivalla kogemine tekitab stressi ning pikas perspektiivis depressiooni, mis on pikaajalise raviga haiguslik seisund.

Milliseks võiks praeguses olukorras kujuneda inimeste käitumine? Kas peres ja kogukonnas ollakse üksteise vastu mõistvamad, abivalmimad? Või on oht, et agressiivsus veelgi suureneb ja igaüks võitleb ennekõike enda eest?
Ennekõike tasub säilitada kaine mõistus. Kui see hästi ei õnnestu, tuleb rahulikus olekus läbi mõelda, millised võiksid olla minu sammud, kui tunded püüavad hakata käitumist suunama.
Milline on üldiselt minu käitumine ja milline on käitumine paanikaolukorras. Rahulikult läbi mõeldes ja ettevalmistudes õnnestub koostada kava, mida kasutada, kui paanika alles tekkima hakkab. Nii on võimalik raskemaid olukordi juba eos vältida.
Käitumine peres oleneb kindlasti sellest, milline on pere varem, rahulikul perioodil olnud, võib-olla oli selles peres juba enne pingeid. Kuna inimesed on erinevad, on ka käitumine erinev. Osa inimesi on kriisis rahulikumad, mõned tarduvad, mõned paanitsevad.
Praegust olukorda pole inimesed kunagi läbi elanud ja peres pole kriise olnud. See võib anda hoopis teise pildi inimestest ja perest üldisemalt. Positiivne on see, et raskustes õpitakse teise inimese kohta uusi asju ning koos olema ja toimetama.
Agressiivsust tekitab ehk näiteks olukord, kui inimene on väga introvertne, vajab rohkem üksi olemise aega, kuid praegu ollakse päevi või isegi nädalaid koos kodus ja väikses korteris ei ole üksiolekut võimalik niipalju  nautida. Kindlasti tuleks loobuda praegu alkoholist, sest vägivald peresuhetes algab väga tihti alkoholi tarbides.

Mida arvate, kuidas harjuvad lapsed koduse e-õppega? Mis on selle õppimisvormi eelised ja miinused?
Lapsed ja noored on nutimaailmaga hästi kursis ja koduse e-õppega tulevad nad kindlasti kenasti toime. Küsimus on pigem selles, kui palju on vanematel aega lastega tegeleda, sest mida väiksem laps, seda keerulisem on kodus koolipäeva materjalid iseseisvalt ära õppida. Paljuski oleneb sellest, kuidas õpetaja ülesandeid annab, kas seletab arvuti teel lahti, nagu tunnis või mitte.
Kindlasti arendab selline koduõppimine lapse iseseisvust ja motiveerib kiiresti ülesanded lahendama, sest siis saab õues olla või muu huvipakkuvaga tegeleda.

Mida soovitate lapsevanematele, kuidas eriolukorda lastele selgitada?
Praegu on keeruline, kuna meil puudub info, kui kaua kriisiolukord kestab. Igasugust teadmatust on raske taluda, lastega tuleb võtta aega ja arutada, millised on pere võimalused ja kuidas see aeg üle elada. Iga pereliige saab siin teha, et koos olemine oleks võimalikult turvaline, tore ja nauditav.
Lastele tuleb selgitada viiruse nakkumisega seotud ohte. Peale kätepesu ja lähikokkupuute vältimise on teine oluline asi teiste lastega koos mängimine, mida praegu teha ei tohiks. Lastel on komme koguneda, kuid viiruse leviku peatumiseks tuleb seda vältida.

Kas asjaolu, et lapsed ja noored on harjunud paljuski oma eakaaslastega suhtlema digi- ja nutiseadmetega, võib praegu isegi kasuks tulla, sest tullakse paremini toime ka vahetute kontaktideta?
Laste ja noorte suhtlemine nutimaailma kaudu on praegu positiivne, teine teema on kindlasti see, et laps võiks iga päev mõne aja väljas liikuda, samas teha seda üksi või teiste lastega, kuid olemata lähikontaktis. 

Vanureid peetakse koroonaviirusesse nakatumise puhul riskigrupiks. On nad seda ka psühholoogilises mõttes?
Paljud vanemad inimesed on üksikud. Neil võib olla vähem suhtlust ja rohkem hirme. Psühholoogilises mõttes on nad samuti väga haavatavad. Peale selle on vanemad inimesed eriti altid kuulduste põhjal tegutsema.
Linnas poes käies olen märganud, et vanemad inimesed ei hoia eriliselt ennast teistest eemale ega kasuta kaupluses desinfitseerimisvahendeid. Ka tundub, et neid liigub linnas rohkem ringi, kui nooremaid inimesi. Paistab, et nad ei käitu ohtusid vältival moel, nagu riskirühmale ette nähtud.

Kas maal ja linnas on kriisiga toimetulekul erinevusi?
Maal oma majas on mõneti lihtsam toime tulla, saab koduseid toimetusi teha ja ilusat kevadilma nautida. On olemas oma köögiviljatagavara. Linnainimene sõltub paljuski kaupluses saadavast, nelja seina vahel on kaua raske istuda, tahaks ringi liikuda. Saab jalutama minna, kuid siis on risk inimestega kokku puutuda. Loodetavasti püsivad haiged inimesed kodus. Samas on keeruline teada, kas ma olen viirusekandja või mitte.

Kui suureks ohuks peate kuulujutte?
Mõned inimesed usuvad kuulujutte ja teised jälle mitte, loodetavasti pole neid inimesi nii palju, et sellest uskumisest saaks palju halba juhtuda. Ise soovitan siiski juttude tausta uurida, et mitte paanikaga kaasa minna.

Milliseid isiklikke kogemusi soovitate eriolukorra ajal rakendada?
Nautige terve olemist, päikest ja värsket õhku, tehke aiatööd. Tehke oma pikka aega tegemata olnud toimetusi ja kiitke ennast selle eest, kui need tööd tehtud saavad.
Olge perega koos või kui olete ka üksi, siis käige jalutamas, lugege head raamatut, vaadake sisukat filmi ja otsige kõikvõimalikku tegevust, mis teid kaasa haarab.
Mõelge positiivsete asjade peale. Rääkige telefoni teel või interneti kaudu oma lähedaste ja sõpradega, ka nendega, kellest pole pikka aega kuulnud.
Hoolime üksteisest ja näitame seda ka välja! Nii on võimalik keeruline aeg üle elada.

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus