Turumajandusel ja konkurentsil põhineva ühiskonna paratamatu kaasnähtus on mainekujundus. Selle teaduse ja kunsti vahepeal seisva valdkonna abil püütakse positiivset tähelepanu luua riigile, omavalitsustele, ettevõtetele ja nende toodetele, kultuurile haridusele ning kõigele muule, mis inimene välja mõelnud.
Mainekujunduses kõrgema pilotaaži saavutamiseks on nõu küsitud ja töid tellitud tipptasemel PR spetsialistidelt ja teadlastelt, samuti kunstnikelt. Üldjuhul eeldab see suuri või väga suuri rahalisi kulutusi. Sageli maksumaksjate rahakotist. Lähiminevikust teame, et Eesti turundamiseks loodud märgi ja loosungi väljatöötamiseks kulus 13 miljonit Eesti krooni. Väljatöötajaks oli Inglise firma Interbrand Nevell and Sorell, Eestipoolseks koordineerijaks Evelin Int-Lambot, tänane Evelin Ilves.
Muusik Tanel Padaril ja ansamblil The Sun sündis aga laul refrääniga „Welcome to Estonia, piimajõed ja pudrumäed”.
Kartulisort kui toidu sümbol
Maakonnakeskustesse, väiksematesse linnadesse või valdadesse on mõnikordki kutsutud mainekujundust läbi viima või vastavaid konsultatsioone andma tuntud asjatundjaid Tallinnast või Tartust. Teadaolevalt käis kunagi sel eesmärgil Jõgeva maavalitsuses ka reklaamiguru Linnar Priimägi. Ei taha kahelda tema või sarnaste mõtlejate-tegijate erudeerituses ja võimetes. Kuid ehk on külalisnõustajatele ka alternatiive.
Usutavasti tulevad mainekujunduslike projektidega hästi toime ka kohapealsed inimesed. Neil ei pruugi olla küll suhtekorralduslikku kõrgharidust, kuid kindlasti tunnevad nad paremini kohalikku keskkonda, ajalugu, traditsioone, elulaadi ning teavad, mis selles olulist ja väljapakkumise väärilist nii külalistele kui ka kodukandi rahvale.
Mõnikordki sünnivad ideed mitte palgaliste mainekujundajate, vaid vabatahtlikelt entusiastidelt. Nii sündis ka idee Jõgeva kesklinna monumendina kasvama panna paikkonnale kuulsust toonud kartulisort „Jõgeva kollane“.
See projekt äratab taas huvi Julius Aamisepa aretatud legendaarse kartulisordi vastu nii ajaloolisest kui ka põllumajandusteaduslikust vaatevinklist. Paljudele on „Jõgeva kollane“ nagu rukkileib või mulgipuder Eesti toidu sümbolina, mis tuletab meelde hea kartulisordi meeldiva maitse.
„Jõgeva kollase“ monumendi juures võiksid loodusainete õpetajad läbi viia õuesõppe tunde. Paigal on eeldusi saada populaarseks pildistamiskohaks. Loodetavasti äratab keset linna kasvav kartul huvi ka turistides. Asub ta ju paigas, kus naabruses on ka teisi vaatamisväärsusi ja huvitavaid objekte: skulptuur Hea Linna Vaim, Ants Paju mälestuspink, purskkaev ja tänavamale, paarikümne sammu kaugusele jääb Betti Alveri muuseum.
Nostalgiakartuliks nimetatud kartulisort „Jõgeva kollane“ on menüüs mõneski maapiirkonna toitlustusettevõttes. Ehk hakkab seda kartulit pakkuma nüüd mõnigi Jõgeva linna söögikoht. See tekitaks hea maitseelamuse, tuleks kasuks nii täiskasvanute kui ka laste ja noorte tervisele.
Igati teretulnud kui „Jõgeva kollast“ kasvataksid oma kodupõllul või aias inimesed, kes väärtustavad ka kultuuri.
Igaühel oma „Jõgeva kollane“
Jõgeval aretatud kartulite ajalugu võiks aga mainekujunduseks veelgi ideid anda. 19. augusti 1943. aasta Postimehes on artikkel „Kartulipäev Kuremaal”, kus kirjeldatakse valla põllumajandusjuhile P. Toigale kuuluvas Kuremaa talus toimunud kartulipäeva. Kiidetakse kartulisorte „Jõgeva kollane“, Jõgeva saagirikas, „Obstote“ ja „Bintje“. Söögikartulitest peab Toiga parimaks „Jõgeva kollast“.
Mainitud on ka nimega kartulisorti „Jõgeva näkk“, millel küll esines mõneti viirushaigust. Sellele vaatamata võiks lustaka nimega kartulisordi saamisloo ja ajaloo välja uurida ning lahti rääkida ja sellele näiteks monumendi Pedja jõe kaldale panna. Näkk kuulub ju ikka veekoguga kokku.
- aasta 12. novembri ajalehes Eesti Sõna ilmunud artiklis „27 paremat kartulisorti” mainitakse veel sorte nagu „Jõgeva Lembitu“, „Jõgeva Uku“, „Jõgeva Kungla“ ja muuhulgas ka „Jõgeva Mulk“. Pole teada, kas viimase nime panemisele andsid inspiratsiooni mulgud või Mulgimaa päritolu inimesed, kes Jõgeva kanti elama kolinud.
Kuigi neid sorte ammu enam ei kasvatata, võiks läbi nende nimede siiski midagi huvitavat välja mõelda.
Kindlasti pakuvad väga paljud Eestimaa paigad oma ajaloo, legendide või ka tänapäevaste ettevõtmiste läbi häid ideid mainekujunduseks. Kui kohalikul kogukonnal on mõtlemistahet, fantaasiat ja tegutsemissoovi, leiab ta oma „Jõgeva kollase“, millele monument püstitada.
Nii luuakse hea ja hingekosutav tunne endale ja kindlustakse ka kodupaiga märkamine kaugemalt tulijate seas.
JAAN LUKAS, ajakirjanik
