Auväärsele juubilarile tulid jõudu, tervist ja õnne soovima tema neli nooremat põlvkonda, palju sõpru, kaugemaid sugulasi ja külarahvast. Õnnitlejate ja lilletoojate hulgas oli ka vallavanem Urmas Astel. President Toomas Hendrik Ilves ja maavanem Aivar Kokk olid saatnud õnnitluskirja ja -kaardi.
“Austatav proua Mahta-Rosalie Must! Palun võtke vastu minu kõige südamlikumad õnnesoovid Teie sajanda sünnipäeva puhul!
Teie olete oma pika elu jooksul näinud ja kogenud väga palju. See on imeline kingitus ja Te olete jaganud seda väga paljudega. Teie eluteele jäävad Eesti riigi ja rahva suurimad rõõmud, aga ka rängimad mured. Elu on alati kätkenud lootust jõuda igatsuste radadele. Söandan loota, et sajandi verstapostist möödumine vabas Eestis on ehk üks neist südantsoojendavatest hetkedest.
Teie kogemused ja elurõõm on meile eeskujuks.
Soovin Teile palju jõudu ja palju õnne! Teie Toomas Hendrik Ilves,” kirjutas president.
Mahta (ega paljud teagi, et juubilaril on veel teinegi eesnimi) silmad presidendi kirja enam ei näe. Viimastel aastatel on nägemine kadunud ja kuulminegi õige kehvaks jäänud. “Mahta oli väga hea suhtleja ja jutustaja. Ta luges palju raamatuid ja ajalehti ning oli ka poliitikaga kursis. Mäletan, et vahel ootasime emaga, millal saame ise jutujärjele, kuid tal oli nii hea jutt, et meil polnud mõtet temaga võistelda,” meenutas naaber Suka talust.
“Ta on väga sõbralik naaber. Kui siia külla tulid, ei saanud kunagi ilma söömata ära minna. Alati toodi söök lauale, oli tavaline, maitsev maatoit. Laste jaoks oli tal ka midagi magusamat, vahel isegi limonaadi,” lisas Lombi talu perenaine. “Oma 95. sünnipäeval luges ta meile ette pika-pika omakirjutatud luuletuse. See läks meile nii hinge ja südamesse, ilmselt oli ta teinud kaua aega ettevalmistusi ja tahtis meile midagi meeldejäävat öelda. Nüüd ta enam sõna ei võta, räägib tasakesi ja rohkem omaette. Täna on ta korranud pidevalt sõnu “kodu” ja “minu kodu”. Arvan, et täna püüdis ta rõhutada, et ta on omas kodus ja me kõik oleme tema juures. Vanaema on oma kodu ju alati hinnanud,” rääkis lapselaps Marika.
Vaidavere veskimehe tütar Mahta-Rosalie on kogu oma senise elu siinkandis elanud. Abiellus August Mustaga, kellele anti Vabadussõjas võitlemise eest asunikukoht. Mees ehitas siia maja, lauda ja teised taluhooned ning koos hakati loomakarja ja põldu pidama. Seda seni, kui loomad ja maa käest võeti ja Piiri talust kolhoosi karjalaut tehti. Õnneks jäi neil Siberisse sõit ära, kuid mõlemal tuli teha kolhoosis põllutööd veel päris kaua. Oma lehma, mullikat, lambaid , kana- ja hanekarja talitas Mahta veel paarkümmend aastat tagasigi. Nüüdki räägib ta vahel, et vaja heina lakast alla ajada ja loomadele süüa anda. Vahel annab aga poeg Aadule või võimees Eduardile käsklusi, et toogu vett või puid ja andku hobustele süüa.
“Täna hommikul, kui rääkisin, et sul on saja-aasta sünnipäev, ütles ta mulle niimoodi: “Mis sada, aastanumber näitab, et 90. Sina võid elada saja aastaseks.” Ei hakanud talle vastu vaidlema. Oleme õnnelikud, et saame olla koos nii vana inimesega, kes tunneb ennast nooremana,” tunnustas tütar Asta sajandi vanuseks elanud ema. Tema juubeli auks istutasid sünnipäevalised Piiri talu aeda läätspuu. Kollaseõielise, et paistaks toa aknast vaadates nagu päike.
ARDI KIVIMETS
