Enamik Eestis tõsiselt võetavaid mesinikke kuulub Eesti Mesinike Liitu. Eestis on PRIA andmetel üle 40000 mesilaspere, aga 2011. aasta mais oli PRIAs neid registreeritud vaid 6654. 2010. aastal registreeriti tähtajaliselt ligi 7000 peret ja hilinemisega talveks umbes 13000 peret.
Mesindus on väga vana loomakasvatusliik. Naljakas, kuid just nii seda liigitatakse. Kõik teavad, et mesilastelt saab mett, taruvaiku, suira, õietolmu, vaha, aga ka mesilasmürki.
Jättes kõrvale kõik mesilastega seotud probleemid meil ja ka maailmas, ennekõike nende arukate putukate suremuse teema, räägime mõne sõnaga meie tublidest mesinikest.
Ühel kesknädalal otsisimegi üles Rõuge kandi noormehe Mario Kalveti, kellel muide on kõige suurem mesila Võrumaal. Mesilasse kuulub 250 peret itaallasi — see on mesilastõug, kelle kasuks Mario on otsustanud.
Ilma üle ei kurda, meesaak tuleb hea
Mesinikud kiidavad head ilma ja tunnustavad mesilasi nende tragiduse ning looduse pakutava saagi korjepausita tarru toomise eest. Nii võib öelda mesinike kohta üleüldiselt. Tänavune ilm on eriti soe ja mis viga mesilindudel tegutseda. Sellel aastal paistab hea saak tulevat. Peagi saab kokkuvõtteid teha, milline selle suve saak oli.
Mario Kalvet on mesilasi pidanud kuus aastat, viimased neli aastat on ta peamiselt vaid seda tööd teinud. Muretsetud on kõik mesinduseks vajalik ning mesilaspered asuvad kodutalu juures metsas. Mariol on kõik korpustarud. Neid on tal kahesuguseid – langstroth- ja farrar-tüüpi tarud.
Mario Kalvet on tõsine meetootja, tal on 250 peret ja tööd nendega on suvi otsa päevad läbi. Mariol on ka abilisi, sest hooajal kõike päris üksi teha ei jõua. Pidevalt peab täitunud kärjeraame vahetama, jälgima, et mesilased sülemina paljunema ei kipuks. Mesilasperesid peab tavaliselt ka ühest kohast teise korjele vedama.
Alustas ühe taruga
Mario alustas kunagi mesilaste pidamist vaid ühe taruga, selle sai ta naabrinaiselt töö eest tänutäheks. Mario oli siis päris noor — praegu on ta ainult noor, napilt kolmkümmend aastat vana.
“Arvan, et umbes paar aastat läheb veel, siis peaks absoluutselt kõik olemas olema, mida meetootmiseks vaja. Kogemusi lisandub ka. Ega mesinduses ole nii, et hakkad aga pihta ja kohe oskad kah,” rääkis ta.
Üks mesilaspere annab korralikul aastal keskeltläbi 25-30 kilo mett. Tarusid tühjendatakse kaks-kolm korda aastas. Mesi on kasulik kraam: hoiab ära külmetuse, aitab toekamal inimesel kaalust alla võtta ja teritab tähelepanu. Selleks, et püsida terve nagu purikas, võiks inimene mett süüa iga päev, aasta peale kokku 1,5-2 kilo. Nii on kirjutatud ja seda tuleb uskuda.
Mee värvus ei näita selle kvaliteeti
Kes meist pole lapsepõlves ristikututist magusat imenud, see mekk on veel praegugi meeles. Valge ristiku mesi ongi normaalmesi, millest alla- või ülespoole mett hinnatakse. Rapsimett peetakse maailmas hinnatud lauameeks, meil on seda aga tavameest kehvemaks peetud.Eestis on enamasti liikvel tumedam mesi. Ja meil on kombeks osta mett ikka ühtede ja samade mesinike käest, sest seda peetakse usaldusväärsemaks.
Värv oleneb korjemaast
Tegelikult on nii, et mee värv oleneb mesilaste korjemaast ja mis usaldusväärsusse puutub, siis teadmiseks, et iga mesi hakkab kolme, hiljemalt nelja nädala pärast suhkrustuma. On vaid üksikuid meesorte, mis ei suhkrustu, näiteks akaatsiamesi. Suure bioaktiivsusega Eesti mesi maksab omanikult ostes praegu keskmiselt viis-kuus eurot kilo. Poes maksab see muidugi rohkem ja on tihti ka küsitava kvaliteediga, sest tuuakse sisse kaugelt.
Mario metsamesilas käies nägime ka Edgar Koltsi õitsvaid tatrapõlde. See tegi südame soojaks, sest kus tänapäeval enam õitsvat tatart näeb. Küllap oli ka mesilastel sealt midagi head võtta.
Mario Kalveti niinimetatud metsmesilased olid tööhoos. Uudistajatel peremehele küsimusi jätkus. Saadi teada mesilaste ravimisest, mesilasemade vahetusest jne.
Oluline mesilaste ravimine
Mesinik Mario Kalvet pidas ehk kõige olulisemaks mesilaste ravimist. Ta ütles, et hästi ravitud mesilased on terved ja elujõulised ja nende tänu on muidugi rikkalik saak peremehele.
“Kevadel tuleb mesilasi ravitseda kaks korda sipelghappega. Augustis aga tuleb kolmas kord ja oktoobri lõpus neljas kord oblikhappega. Kuidas ja kui palju rohtu panna, küllap seda teavad mesinikud ise. Igatahes mina pean ravi väga tähtsaks. Mesilaste suremus on tänu sellele väga väike,” rääkis Mario. Teiseks pidas ta väga tähtsaks ka mesilasemade valikut ja seda, et nad kahe aasta tagant välja vahetataks.
Mesilaste pidamine nõuab tööd, hoolt ja loomulikult inimesi, kes oma tööd armastavad.
Praegu käib mesilas kiire töö, on käsil viimane, sügisene meevõtmine.
i
INGE VEE
