Kuulun sellesse põlvkonda, kes advendiajal susse aknalauale ei pannud: meil polnud aimugi, et päkapikud sinna midagi magusat võiksid sokutada. Jõule meie peres siiski peeti. Ja ma küll ei mäleta, et meil aknaid paksude tekkidega kinni kaetud oleks, et ehitud jõulupuu tänavale ei paistaks. Kinkide toomisega tegeles meil siiski vist rohkem näärivana. Olin meie koduse näärivana välimusest esimesel korral pisut pettunud: polnud tal uhket punast kuube ega midagi. Tal oli seljas hoopis tavaline lambanahkne kasukas: selline, nagu isal ja igal teisel mehelgi tollal oli. Aga niipalju ratsionaalsust oli isegi minu väikeses peas, et mõista: üksainus näärivana aasta viimase päeva õhtul kõikidesse peredesse küll ei jõua. Mõni ime siis, kui meie, Rakvere äärelinna elanike juurde saadeti “päris” näärivana madalama aukraadiga ametivend, kellel punast mantlit tõesti olla ei pruukinud.
Minu lapsepõlves käisid näärivanad veel vitsakimbuga ringi. Mul on päris hea meel, et nad seda enam ei tee, sest mind see atribuut lapsena igatahes traumeeris. Eriti lasteaia nääripeol. Ma polnud küll kunagi näinud, et näärimees kellelegi vitsa oleks andnud, aga seda ohtu ei saanud ka välistada. Enda pärast ma väga ei kartnudki, küll aga mõne teise pärast, kellel salm sassi võis minna või kes nääripeo eelsetel päevadel mõne pahateoga hakkama oli saanud. Mulle ei meeldinud pahanduse sees olla ka siis, kui mul endal selle pahandusega midagi pistmist polnudki.
RIINA MÄGI