Tänavu 8. septembril lõi Maarja-Magdaleena kiriku orel, mis valmis 1889. aastal Tartus meister Müllverstedti töökojas, pärast pea 40-aastast pausi taas kontserdil kaasa. Kui kõik läheb nii, nagu orelihoidjad loodavad, saab see pill mõne aja pärast osaliselt mängukorda.
Organistid Anneli Klaus ja Miina-Liisa Kuusemaa said Maarja-Magdaleena kirikus toimunud kontserdil kasutada küll vaid esmasesse töökorda seatud pedaali viit registrit ja seda kõike tänu talguliste tublile tööle.
22.-24. juulini peeti Maarja-Magdaleena kirikus orelipuhastamise talgud, kus koos noorte ja lastega osales 49 inimest lähemalt ja kaugemalt, üks härra koguni Kanadast. Pidevalt oli tööl umbes 20 talgulist.
Enneolematud talgud Eestis
Talgulisi juhendanud meister Olev Kents ütles, et temale teadaolevalt pole nii põhjalikult ja suure hulga inimestega orelipuhastamise talguid Eestis kunagi varem tehtud.
Kõik sai alguse sellest, et talvel said kokku Tartus tegutsenud meistrite Müllverstedti ja Kessleri orelite haldajad. Kuulsa meistri Müllverstedti sünnist möödub tuleval aastal 180 ja surmast 110 aastat. Müllverstedti töökoja ajalugu tunneb põhjalikumalt Helika Gustavson. Tartu Peetri koguduse organisti Anneli Klausi sõnul tuli neil idee tähtpäevi väärikalt pühitseda. Aruteludel leiti, et kõige halvemas seisus on Maarja-Magdaleena kiriku orel, mis polnud juba pea 40 aastat häält teinud. Orelihoidjate hulgas on ka meister Olev Kents. Kui organistid temalt küsisid, mida Maarja-Magdaleena pilliga kõigepealt teha tuleks, vastas meister, et see tuleks puhastada. Nii tuli orelihoidjate ühingu liikmetel mõte korraldada puhastustalgud.
“Suhtusin algul sellesse puhastusoperatsiooni veidi kahtlevalt, aga lõpptulemusena oli asi seda väärt,” tunnistas meister. Talgud saidki teoks, kolme päevaga puhastati viled, põhjad ja orelikast. Talgulisi juhendas orelimeister Olev Kents.
Vilesid on kahjustanud tinakatk
Meister nentis, et tegemist on ühe halvemas seisukorras oleva kirikuoreliga, kuid samas on see pill säilinud peaaegu originaalsel kujul. Talgutel osales ka mees, kes mäletas oma lapsepõlvest, et 1930. aastatel oli käinud Saksamaalt kohal orelimeister, kes oli pilli häält muutnud. Olnud paar kuud kohapeal ja küsinud väga suure summa raha. Arvatavasti lisas see mees paisutuskapp, mis talgute käigus oreli taha paigutati.
Oreli vilestik on originaalne, aga palju kannatada saanud. “Iseenesest on see pill tänu sellele, et teda pole üritatud nõukogude ajal kuidagi käima saada, säilinud kõige originaalsemal kujul. Juba siis, kui restaureerisin 2000. aastal sama meistri valmistatud Tartu Peetri kiriku orelit, käisin Maarja-Magdaleenas mõõtmas Flautino registri vilesid, mis olid Eestis ainsana säilinud just sellel pillil. Orelil on veel üks kurb eripära — viledel leidub kõige enam tinakatku kahjustusi,” lisas meister. Tinakatk tekib, kui ruum on niiske ja temperatuur madal. Omal ajal põhjustas see tõbi Euroopas külmades kirikutes paljude orelite tinavilede hävimise. Praegu on tinakatk haruldane.
Maarja-Magdaleena koguduse hooldusõpetaja Eenok Haamer on väga õnnelik, et orelihoidjad asja käima panid, rahvas tuli kokku ning tegi talgutel ära suure töö. “Minu meelest on see midagi erilist ja tunnistus sellest, et ka taolist tööd on võimalik teha talguga. Väga positiivne oli, et kaasa tulid ka lapsed. Seal sündis midagi väga haruldast, mida võiks eeskujuks tuua ka teistele.
Kui ühes väikeses paigas sünnib taoline märkimisväärne aktsioon, et inimesed tulevad kokku ja hakkavad taastama ja elustama seda, mis on juba aastakümneid tagasi maha kantud, siis see annab lootust kogu Eestile.”
Koguduse diakon Aivo Prükk tõdes, et oreli kordategemine on inimesi aktiviseerinud, järelikult on orel oluline.
Anneli Klausi sõnul oli puhastamine oluline sellegi poolest, et kui Maarja-Magdaleena kogudus hakkab väärika pilli remontimiseks projekte kirjutama, saavad nad lisada kopsaka arvu tunde, mis on juba vabatahtlikult pilli puhastamisel tehtud.
Meister Olev Kentsi sõnul pole selle oreli juures enam töid, mida annaks talgute korras teha.
Tõeliselt julge ettevõtmine
Kui orelipuhastamise aktsioon hakkas lõppema, selgus, et oreli taha on võimalik monteerida tuult puhuv mootor ning pedaalid saab tööle panna. Korda said viie registri jalaviled, neid häälestas meister terve tööpäeva. Nii saigi teoks 8. septembri kontsert.
Anneli Klaus tunnistas, et kontsert oli tõeliselt julge idee ning ta oli kontserdipäeva lõunani tõsiselt mures, mil kirikusse proovi mindi tegema. “Kui sain aru, et orelit on võimalik kasutada ühe saatepillina, tundsin kergendust. Kontserdiks tulid kokku sõbralikud muusikud, kes andsid andeks selle, et orel neil n-ö kõrva kriipis. Pillide kuningas polnud samas häälestuses, mis teised pillid. Kujutan ette, et absoluutse kuulmisega viiulimängijal Kalle Loonal võis olla päris valus. Kuid ta ei öelnud ühtegi halba sõna ning tundis ilmselgelt rõõmu, et sai osaleda ning anda oma panuse.”
Kontserti kuulas pea sada inimest ning oreli taastamiseks annetati üle 500 euro.
Anneli Klausi sõnul ei vaadanud ta kontserdi ajal kordagi publikusse, kui aga lõpuks esinejad kuulajate ette kutsuti ja ta nägi, kui palju neid oli, tulid talle heldimusest pisarad silma.
Orel tähendab inimestele palju
Edasi tuli julgus ning mõte, et oreli traktuuri ehk kätega mängimise osa on samuti võimalik korda saada.
Meister Olev Kents ütles, et kui suudame leida vahendeid ja võimalusi, siis saab mänguriist kindlasti korda.
<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt; mso-ansi-language: ET” lang=”ET”>“Kõik sõltub sellest, millisel tasemel seda teha. Kui restaureerida täies mahus ja väga heade materjalidega, samuti võttes aega põhjalikuks tööks, siis oleks n-ö Euroopa hind selle oreli jaoks 266 000 eurot. Olen teinud kogudusele pakkumise, et ca 50 000 euro eest saaks selle pilli mängukorda, välja arvatud orelikapi restaureerimine.”
Kontserdipäeval tõi üks isa oma talgutel käinud lapsed kaasa, et nad kuuleksid ja näeksid, mis on nende töö tulemusena juba sündinud. “Laste jaoks oli kindlasti oluline ka tegemise rõõm. Väga hea, et lastele anti puhastustalgutel jõukohane töö. See valmistab neid ette tulevaseks eluks, andes kogemuse tööst, tulemustest ning rõõmust, mida nad tööst saavad. Mujal maailmas ollakse meile kadedad, et meil on veel taolisi väärtuslikke pille,” rääkis Eenok Haamer.
Anneli Klaus märkis, et pilli saab korrastada registrite kaupa. Ta kinnitas ka, et talgutel osalenud tegid ajalugu. Tema sõnul on enamikul kuulajatest säilinud oreliga erilised mälestused. “Orelit kuulates on väga palju võimalusi mõtiskleda oma elu üle, leida järgmised sihid. Muusika on inimestele oluline, isegi kui nad seda ei teadvusta,” on Klaus veendunud.
Kuidas Eenok Haamer Maarja-Magdaleena hooldusõpetajaks sai
Maarja-Magdaleena kiriku hooldusõpetaja Eenok Haamer meenutas, et ta saadeti kogudust hooldama 1976. aasta 15. jaanuarist.
Ta oli tol ajal juba Mustvee koguduse õpetaja, kuid olles ühel aasta alguse päeval Tallinnas EELK konsistooriumis, kuulis ta, kuidas peapiiskop ja konsistooriumi peasekretär rääkisid, et Maarja-Magdaleena kiriku olukord on väga vilets ning ilmselt ei jää muud võimalust kui kirik kinni panna.
“Ma kuulsin seda juhuslikult teisest toast. Olime just oma laulukooriga käinud Maarja-Magdaleena kirikut vaatamas. Läksin peapiiskopi juurde ja ütlesin, et see on väga ilus kirik, kahju, kui peab selle sulgema. Lubasin võtta selle kiriku hooldamise kaheks aastaks enda peale,” jutustas Haamer.
Kahest aastast on saanud 37. Nüüd on Haameril lootus peagi hooldusõpetaja ametist priiks saada, sest Maarja-Magdaleena koguduse diakon Aivo Prükk lõpetas tänavu juunis Tartu Teoloogia Akadeemia ning tal on veel teha kirikuvalitsuse ees üks eksam, seejärel ordineeritakse ta täieõiguslikuks kirikuõpetajaks.
“Loomulikult püüdsime orelit kasutada. Minu abikaasa Eha on organist. Algul see meil ka õnnestus, aga pill oli niivõrd häälest ära. Ka lõõts oli lõhki, seetõttu nõudis pilli tuule sisse saamine tohutut vaeva. Et pill oli häälest ära, ei olnud võimalik selle järgi laulda. Püüdsin küll õigesti laulda, kui orel vale häält tegi, aga lõpuks vaatasime, et ettevõtmine on lootusetu, vaeva oli palju, kuid tulu vähe.”
Haamerid päästsid Pindi oreli
Ka Mustvee kiriku praegune orel on valmistatud Müllverstedti firmas. Selle pilli päästsid hävingust Eha ja Eenok Haamer 1964. aastal. Pill on toodud Mustveesse Võrumaalt Lasvalt Pindi koguduse leerisaalist.
“Meie otsisime orelit, sest Mustvees oli ainult harmoonium, orel põles 1939. aastal. Saime teada, et Pindi koguduse leerisaalis on väike orel. Kolhoosist oli öeldud, et kui seda orelit sealt ära ei viida, läheb see kõige täiega prügimäele. Kohapealsel kogudusel ei olnud pilli vastu huvi, sest kirikus oli orel ja ilmselt polnud neil teist muusikariista kuhugi panna.
Sõitsime abikaasaga 1964. aasta suvel Pinti, võtsime oreli koost lahti, pakkisime viled kastidesse ning ma sain Võrust tellida veoauto. Panime oreli kere veoauto kasti, tõime Mustveesse. Mustvees seisis see orel üle 40 aasta, oodates võimalust, et saaks kirikus mängima hakata.
Kui Eesti taasiseseisvus ja sakslased said teada, et Müllverstedti firma orel Mustvees ootab taastamist ja remonti, panid nad rahad kokku. Leppisime orelimeister Olev Kentsiga kokku, et tema taastab selle oreli. Orel tuli kingitusena Mustvee kirikusse ja see pühitseti 2006. aastal.”
Müllverstedt tegi üle saja oreli
*Tegemist oli kuulsa ja tunnustatud meistriga
*Müllverstedt ehitas nii kontsertoreleid, väiksemaid kirikuoreleid kui ka positiive
* Kokku oli tema instrumente kaugelt üle saja
*Säilinud on neist mängitaval kujul teadaolevalt vaid 10: Vara, Rõngu, Puhja, Põlva, Kursi, Häädemeeste, Vigala, Vändra, Tartu Peetri ja Nõo kirikus
*Alatskivi orelist on järel enamasti varemed
*Maarja-Magdaleena kiriku orel on väga kehvas seisus,
see on valminud 1889. aastal ja on oma 19 registriga selle meistri suuruselt teine pill
*Kõige suurem Müllverstedti pillidest asub Tartu Peetri kirikus
*Sellel orelil on kaks manuaali ja pedaal kokku 23 registriga
Allikas:Helika Gustavson
i
HELVE LAASIK
