Räägitakse, et igal majal on tema peremehe hing ja samas taktis tuksuv süda. Ning et kodu hoiab eneses pikki aastaid alal armastusega tööd teinud ehitajate käesoojust ja tubadesse pudenenud ütlemisi. Pööningutäiest mälestustest rääkimata.
Nii ma siis värvingi nüüd usinasti seina ja lisan igasse rullitõmbesse raasukese südant. Meespool poetab ääri naerukile kiskuvat tapeeti kinni patsutades kolekarvase sõna, pomiseb siis midagi tasakesi omaette ja silitab toda jonnakat tapeeti, otsekui hellitaks naist.
Mille hea pärast te oma suve remontimise peale raiskate, palgake ometi kedagi, ei saa tuttav meist aru. Mina vastu, et miks peaks võõrale maksma, kui meil endil kahe peale neli tervet kätt. Poegade noored ja tugevad veel takkapihta, kui oma elu joondeseadmisest mahti saavad.
Palgatud brigaad välistab kodutunde
Ja et me ei himustagi teiste tehtut, sest võõras armastuseta majahing ei lase kodusoojusel õigele temperatuurile kerkida.
Ometi on praegusajal tavaline, et omanik vurab uhke autoga ehitatava hoone juurde vaid töömehi kontrollima. Kõnnib käed seljal, viibutab näppu ja jagab käske-keelde.
Priskelt kinni makstud ehitusbrigaadi sipelgavirkus välistab majaperemehe higi ja vaeva, värvist kirju näolapi ning mördised pihud. Ilmselt välistatakse niimoodi õige kodutunnegi, mis tekib vaid kellut hoides, kaminakive paika seades või poole ööni kiusakat tapeeti seinale kleepides. Või aeda ehitades ja värava kõrvale ilupuid istutades. Maja ja õu saavad nurgast nurgani täis iseenda käepuudutusi ning kasvatavad mälestusi.
Mu õnnis isa tavatses alailma meenutada ja mulle jutustada, et näe, tütar, selle ahju ladusin siis, kui sa olid pimesoolelõikusega haiglas. Või et majavoodri värvisin tibukollaseks siis, kui läksid esimesse klassi. Ma mäletan, kuidas isa iga kivi viivuks hellitavalt pihus hoidis, enne kui selle saunaseina müüris. Või värvis aknaraame niisuguse hoole ja pühendumusega, just nagu viimistleks maali.
Ükski töö ei riku meest
Ja tõsi ? mu lapsepõlvekodu oli alati armastust täis ning isa soojus lahkus sealt alles palju aastaid hiljem. Koos temaga. Võõrad käed ehitasid maja tundmatuseni ümber ning panid sinna elama ja ringi lehvima o m a hinges eostunud majavaimu.
Vahel ma mõtlen, kuidas isa küll jõudis ja jaksas. Töö kõrvalt maja ehitada, teha heina, mullata kartuleid ja varuda perele kütet ? puude langetamisest lõhkumiseni välja. Ning jagada meile, lastele, tarkuseteri oma ammendamatust oskuste ja kogemuste pagasist. Nüüdisajal on ajalehed kuulutusi täis, a` la paigaldame põrandaid, saeme küttepuid, teeme siseviimistlustöid, niidame ja trimmime muru. Jne. Jne. Teenuste kasutamine on moes, see muudab aga paljud ülearu mugavaks, sünnitab kadakasakslust ja kasvatab peredes siidikäsi.
Me kõik vajame aeg-ajalt oskustööliste ning õppinud meistrite abi ja nõu, olgu siis tegemist torumehe, elektriku, pottsepa või ka korstnapühkijaga.
Ent tapeedi kleepimine, liistude naelutamine või lihtsa müüri ladumine suisa peibutavad oma jõukohasusega. Võetagu vaid tööl sarvist, mõeldagu, et ise tehtud on enamasti hästi tehtud ning tuntagu toda erilist ja kordumatut isetegemisrõõmu. Ja õpetatagu järeltulijaidki kunagiste karjapoiste kombel pidama tööharjumust maast madalast elu lahutamatuks osaks.
Ükski töö ei riku meest ega ilmselt naistki. Iseäranis veel see töö, mida tehakse lähedaste inimeste õnne, lootuste ja kindlustunde nimel.
Nii ma siis värvingi usinasti seina, lisades igasse rullitõmbesse raasukese südant. Kahvatu kuu karva toon on nii helge, nagu maaliksin iseenda hinge. Mõtlen töötades oma Linnutee-taguse isa peale, kes võõpas aknaraame, otsekui viimistleks akvarelli, ja mu sõrmedes tärkaks ühtäkki nagu isa oskuste legendilaadsus.
Värvin uskudes, et paljude aastate pärast, kui meie veel sündimata lapselapsed siin südamete röövimise majakeses ringi jooksevad, on tubades tunda armastusega tööd teinud käte soojust ja puudutusi. Tõelise kodu hõngu.
URVE TINNURI, ajakirjanik
