Seda, kui oluline keegi või miski on, mõistame alati siis, kui see on kadunud. Maakonnalehed, mille lugejaskond on väike, tihti vaid ühe maakonnajagu inimesi, on elav näide sellest, et kui neid ei väärtustata ega loeta, kaotavad nad elu. Kuid on nad ju peamised infoallikad, kust lugejad vajaliku, just talle kõige olulisema, info saab.
Ehe näide oli aasta 2004, mil kogu meediamaastik kannatas, sest lugejate usaldus ajakirjanduse vastu oli kannatada saanud. Enam ei usutud, mida lehes kirjutati, sest ei teatud, kas seda võib uskuda. Täna valdab suurt osa eestlasi sama tunne.
Kuid maakonnalehed elavad teist elu. Suure info ammutavad nad just lugejatelt, kes saadavad vihjeid, helistavad toimetusse või püüavad ajakirjanikud tänavalt kinni. Osalusajakirjandus on eriti suur just pisikestel lehtedel, kus suur osa väärtuslikust teabest liigubki ehk vaid suust suhu. Kui veel aastal 2004 võis kas või Vooremaa uhkustada lugejakirjade rohkusega, siis tänaseks on see arv kahanenud. Kui veel 15 aastat tagasi käis peatoimetaja asutustes uudiseid kogumas ja inimestega rääkimas, siis täna on see väga ressursimahukas. Võib-olla ei oskaks seda tänapäeval isegi oodata. Olgugi et seda aeg-ajalt siiski tehakse.
Õnneks on maakonnalehed läbi raskete aastate siiski alles jäänud. On olnud raputusi majanduses ja lugejate usalduses, kuid õnneks suudavad nad alati sellest võitjatena väljuda. Meedia teisiti ei saakski. Loodetavasti ootab meediaväljaandeid suures infokülluses ees ka paremad ajad, mil lugejad taas pead paberi poole pööravad ja rohkem aega lugemisele kulutavad.
