Maakonnalehed on kuulunud Eesti kultuuriruumi ajast, mil eestikeelne kirjandus hakkas trükisõnas hoogsalt levima. Nii ulatuvad mõne maakonnalehe juured juba 19. sajandi lõppu, kuid enamik neist pärinevad sajanditagusest ajast. Viimased selles loetelus hakkasid ilmuma pärast Teist maailmasõda.
Enam ei saa kahjuks aga rääkida ilusat fakti, et kõikidel maakondadel on oma ajaleht. Veidi rohkem kui aasta tagasi pani oma uksed jäädavalt kinni Valgamaalane. Eelmisel nädalal levis uudis, et pärast jaanipäeva saab otsa teisegi Lõuna-Eesti maakonna väljaanne – ilmumise lõpetab Põlva Koit.
Suured lehekontsernid püüavad elule ärgitada maakonnaüleseid kohalikke lehti, kuid ei ole neil erilist ideed ega ka lugejaid. Miks peakski Põlvamaa elanik lugema Valgamaa uudiseid? Aga just Valgamaalase sulgemisega ja suurema lõunalehe tegemisega hakkas vastu ootusi kahanema ka Põlva Koidu tiraaž.
Viimast uudist, et ka Põlva ajaleht ilmub varsti viimast korda, tuleb võtta kindlasti märgilise tähendusega. See annab tunnistust keerulistest majanduslikest oludest, mis sunnib lehetegijaid pille kotti panema. Tegelikkuses on see märksa suurem kaotus kui võib-olla osatakse arvata. Muidugi, elu läheb edasi ka pärast maakonnalehe ilmumise lõppu. Lätis näiteks ei ilmu kohalikke ajalehti enam aastaid, Soomes seevastu on kohalikud väljaanded mahukad ja tugevad.
Muutused töötavad vastu
Ja meil? Miks siis muutub maakonnalehtede väljaandmine järjest keerulisemaks? Põhjuseid on mitmeid. Kuid nagu märkis kolmapäevases Vikerraadio kommentaaris hea kolleeg, Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev, on kõige olulisem elanikkonna pidev kahanemine. Sest peale Harjumaa ilmestab see tendents kõiki Eesti maakondi.
Kui väheneb aga inimeste arv, väheneb ka potsentsiaalsete lehelugejate number. Nii liigub vanker tasahilju suunas, mis ei tohiks kedagi rahuldada. Rääkimata siinkohal paberlehe lugemise harjumuse puudumisest nooremate inimeste puhul.
Lisaks loobivad maakonnalehtedele kaikaid kodaratesse järjest kallimaks ning venivamaks muutuv kojukanne. Samuti veebireklaamide vohav pealetung, mis on reklaamituru segi paisanud. Ning kõige lõpuks kohalikes omavalitsustes maksumaksja kulul ilmuvad lehed, mis samuti lõhuvad senist turusituatsiooni. Olemata selle juures ei üks ega teine.
Nii tõmmatakse lehetegemise kulusid maakondlikes järjest enam kokku ning püütakse tellimis- ja reklaamihindadega vee peal püsida, kuid lihtne see pole. Suurtel kontsernidel on lihtsam, erakapitalil ilmuvatel väljaannetel, mida ka õnneks veel on, keerulisem. Sest maakonnalehe väljaandmine on nagu iga teine äriline ettevõtmine, mida tehakse seni, kuni ollakse eelarvega plussis või väga palju ei tule peale maksta. Aga samamoodi nagu panevad oma uksi kinni firmad, teevad seda ka lehetoimetused.
Suuremas pildis näitab see aga kogu majanduslikku situatsiooni, mis antud piirkonnas või maakonnas valitseb. Pärast maavalitsuste kadumist pole maakondadesse jäänud palju sellist, mis ka tegelikult maakonna identiteeti üleval hoiaks peale lihtsalt eksisteeriva nime. Maakonnalehed on siinkohal üks kindel märk. Kohalikud lehed on Eestis seda aastakümnete jooksul teinud ning nende kohalolek on viimaste aegade muutustes saanud veelgi olulisemaks.
Maakonnaleht hoiab maakonda
Võiks ju öelda, et kui pole maakonnalehte, pole varsti enam ka maakonda. Sest kogu selle probleemi suurem ühine nimetaja on piirkondliku majandustegevuse nõrkus, mis viib maakondadest inimesed ja töö, ühes sellega ka raha. Reaalselt ei ole Eesti tühjaks jooksmise peatamiseks viimasel kümnendil midagi tehtud. Kohati on sellele võib-olla isegi puid juurde pandud. Seepärast näitab maakonnalehe olemasolu mingis mõttes ka kohaliku elukeskkonna tugevust.
Viimase õlekõrrena räägiti pikalt haldusreformi päästvast mõjust, kuid ilmselt ei uskunud seda rääkijad isegi. Aga nad pidid rääkima, sest see oli nende töö. Reformist on möödunud nüüdseks enam kui poolteist aastat, kuid tendentsid on samad. Mingis mõttes võis reform inimeste lahkumist suurematesse keskustesse isegi kiirendada, sest ülevalt alla tehtud reformikavaga lõhuti ära paljud seni eksisteerinud loogilised ja ajaloolised kogukonnad. Kasvas pidetus inimeste hinges.
Teisalt peame tõdema, et maaelanikkonna vähenemine on arenenud riikides kindel trend. Mida siis suudame meie selles lõputus võidujooksus aja ja maailmaga? Kas kaasa joosta, või proovida kannad maha panna ja vähemalt üritada tõestada, et Eesti on eriline.
TIIT LÄÄNE, Vooremaa peatoimetaja
