Linnade ja valdade jaoks on maa riigilt munitsipaalomandisse saamine olnud juba aastaid läbirääkimiste objektiks. Omavalitsused tahtsid maad saada, et kohalikku elu arendada. Riik jälle ei tahtnud anda, sest riigi enda vajadused polnud piisavalt selged ning kardeti ka munitsipaali antud maa lihtlabast mahamüümist.
Eelmisel aastal jõudsid omavalitsused ja riigi valitsus ühisele meelele, et maa on kohalike omavalitsuste arenguks tähtis ning reeglid peavad võimaldama maa saamist. Vajadusel tuleb neid muuta.
Möödunud aasta 27. novembril jõustus Riigikogu poolt vastu võetud Maareformi seaduse muudatus, millega täiendati seadust kohaliku omavalitsuse tegevust reguleerivate punktidega riigilt saadud maaga toimetamisel. Maareformi seaduse § 25 lõige 4 kohaselt tuleb kohalikul omavalitsusel riigilt tasuta saadud maa võõrandamisest, kasutusvaldusse andmisest või hoonestusõigusega koormamisest saadud rahast 65 protsenti kanda riigieelarvesse. Lubatud on eelnevalt maha arvestada sellesama maa parendamiseks tehtud kulutused.
Näiteks taotleb linn või vald riigilt maad munitsipaalomandisse elamumaaks. Seejärel koostab detailplaneeringu ja selle alusel rajab kinnistute juurde tsentraalsed kommunikatsioonid (vee-ja kanalisatsioonitrassid, tee, tänavavalgustuse jm). Kui krundid on kommunikatsioonidega varustatud, saab nad volikogu poolt kehtestatud korras maha võõrandada. Riik lubab parendamiseks tehtud kulutused müügist saadud rahast maha arvata, kuid “kasumist? soovib 65 protsenti endale.
Kuus kuud pärast seadusemuudatust kiitis Vabariigi Valitsus heaks ka maa munitsipaliseerimise korra. Selle järgi on munitsipaliseerimise otsustajaks maavanem, kui maad taotletakse munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluseks ning neid teenindavaks maaks, munitsipaalomandisse jäävate veekogude aluseks maaks, sotsiaalmaaks, osaühingu, mille ainus osa kuulub kohalikule omavalitsusele, või aktsiaseltsi, mille kõik aktsiad kuuluvad kohalikule omavalitsusele, põllumajandusmaaks ja kohaliku omavalitsuse hallatava asutuse ülesannete täitmiseks vajalikuks põllumajandusmaaks. Kui aga omavalitsus soovib munitsipaalomandisse maad, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks, siis on otsustajaks Vabariigi Valitsus.
Nüüd, kui seadus muudetud ja kord kehtestatud, on omavalitsustele antud roheline tuli ja maa munitsipaliseerimise taotluste esitamine võib alata. Kui kõik vajalikud eeltööd (planeeringud) on tehtud, läheb ka taotluste läbivaatamine kiiresti. Loodan, et kiireneb ka kohalik areng.
TÕNIS KÕIV,
Riigikogu Keskkonnakomisjoni esimees
