Ühel hommikul ronib Tuglas Lutsu pilve peale ja ütleb:
“Kuule, Oskar, sul tuleb juubel.”
“Kuule, tuleb vist jah,” nõustub Luts. “Mis sa teed ära. Ega selle juubeli eest ei pääse ju kuhugi, mine ära soo peale või? Mine kuhu tahad, see kurat saab su ikka kätte.”
“Noo, ega siis juubeli eest pole tarvis ära joosta,” muigab Tuglas. “Meie Kirjanike Liidus arvasime, et kuna sina oled ju ka ikkagi tunnustatud kirjanik? no ma mõtlen, rahva hulgas? Ja mingis mõttes populaarne ja? Et siis võiks seda sündmust kenasti tähistada. Et korraldaks ühe ürituse või nii.”
“Jah, mul endal on samasugune mõte peast läbi käinud,” noogutab Luts pead. “Mingisugune üritus tuleks korraldada küll, ega nad sunnikud mind muidu rahule ei jäta. Neil ju kõigil kõrid kuivad.”
“Ahhaa! Väga hea! On sul siis ehk juba aimu, keda sinna pidulikule õhtule kutsuda?”
“Ega seal suurt saladust pole. No näiteks lihunik Törts.”
Tuglas vahib Lutsule jahmunult otsa.
“Oota, ma võtan vati kõrvast välja,” ütleb ta siis. “Nii. Räägi nüüd uuesti ? kes sinna sinu üritusele tuleb?”
“Lihunik Törts.”
“Lihunik Törts? Nii, nii? Millest see lihunik Törts siis meile ka räägib?”
“Ah Törts või? Noh? Ega ta suurem asi jutumees pole, aga kui täis jääb, siis ulub koera kombel ja sööb klaasi.”
Tuglas võtab häiritult prillid eest ja puhastab neid tükk aega.
“Hea küll,” lausub ta viimaks. “Törts. Kes veel?”
“Siis muidugi veskipoiss. Ta on jalamees, aga muidu lõbus ja lahke. Kindlasti tuleb kutsuda.”
Tuglas ohkab.
“Kes veel?”
“Urjäädnik lubas tulla. Ja kirikmõisa rentnik. Ja villakraasija ja vorstmaaker ja apteeker kah.”
Tuglas hakkab juba pahaseks saama.
“Armas Luts, ma ei taha muidugi sind õpetada, aga äkki on minul kui kogenud kirjandustegelasel ja Loomingu kauaaegsel toimetajal siiski rohkem kogemusi, keda ühele kirjandusüritusele kutsuda ja keda mitte. Ma olen juubeleid palju korraldanud ja ma tõesti ei kujuta ette, millega võiks auditooriumi huvi köita üks vorstmaaker!”
“Noh, tal on ilus lauluhääl. Ei, vorstmaaker tuleb kindlasti. Ja siis Loigu omad. Vaata, Tuglas, nende puhul on sul päris õigus, neist pole tõesti head nahka. Palju ka kuradeid, justkui egiptuse kiiliparv! Aga midagi pole teha, naabrid! Kui ei kutsu, siis solvuvad.”
“Luts, ütle ausalt, mida need Loigu omad seal konverentsil teevad?”
“Millisel konverentsil?” imestab Luts. “Loigu omad ei käigi mingil konverentsil, nad ei teagi, mis asi konverents on. Need on nii rumalad inimesed, et päris ahvid kohe.”
“Aga miks sa neid siis oma juubelikonverentsile kutsud?”
“Ei, mina kutsun neid sinna õllepoodi, mida Veika-eit selle suure musta pilve peal peab. Mis konverentsist sa kõneled?”
Tuglas teeb põlgliku näo.
“Ah soo, sina tahad oma juubelit siis õllepoes pidada! Nojah, siis on pilt selge! Siis muidugi kutsu kõik need Törtsud! Mina mõtlesin, et sa tahad ikka juubelit ühe asjaliku konverentsiga tähistada, nii nagu tõsisele kirjanikule kohane.”
“Oi ei,” vehib Luts käega. “Sellist mõtetki pole mulle pähe tulnud! Minu plaan oli lihtne ? algul joome paar potti õlut, siis ajame kolmetärnilisele päkad silma. Ärimees Nossov lubas tuua.”
Tuglas krimpsutab nina.
“Nojah, eks sa ise tea. Kui sulle sedasi rohkem meeldib? Aga ega ma ei imesta. Ei, ei! Ma ei imesta!”
“Einoh, mis seal imestada,” laiutab Luts käsi. “Sihuke ma juba kord olen. Ära kanna viha. Tule ikka ka, istu meie seltsis. Ja need teised kirjanikud kah ? tulgu nemadki! Pärast tantsime puntratantsu ja?”
“Vaatame,” poetab Tuglas moka otsast ja paneb majesteetliku liigutusega kaabu pähe.
*
Järgmisel õhtul, kui pidu on täies hoos, läheb Luts õllepoe taha vett laskma ja kuuleb korraga, et keegi kraaksub.
“See on lastud vares,” mõtleb Luts, aga näeb järgmisel hetkel näost valget Tuglast, kes on pilve najal röötsakil ja näeb väga armetu välja.
“Mis sa siin teed?” imestab Luts. “Kus Elo on?”
“Elo?” luksub Tuglas. “Elo lubas su maha lüüa.”
“Mispärast ometi?”
“Noh, see kolmetärniline ja üldse? Sa ei tea, kui paha mul on!”
“Tahad, lähme sauna,” pakub Luts. “Võtad riidest lahti, higistad ja saad kaineks.”
“Ei!” karjatab Tuglas kimedalt ja surub kaabu sügavamale pähe.
“No aga lähme siis tagasi tuppa, mis sa siin kükitad, pidu alles hakkab hoogu sisse saama. Kuule, nüüd võiks juba seda konverentsi pidada küll! Mis? Ma tunnen, et praegu jutt täitsa jookseks. Või räägid ise? Tule, ma aitan su õllevaadi otsa, siis võid seal kasvõi tiritamme kasvatada!”
Tuglas raputab pead ja jookseb vänderdades minema nagu jänes.
Andrus Kivirähk
