Kui eelmisel aastal tegutsesid päkapikud Lustiveres peamiselt pargis ja kultuurimaja ümbruses, siis tänavuse jõulumaa rada oli tunduvalt pikem ning seiklusterohkem ja retkele kulus lastel kaks tundi. Peatused olid seitsmes punktis ehk päkapikkude kodudes, üks põnevam ja imelisem kui teine.
Tulukeste teed mööda
Niipea, kui hämarduma hakkas, süüdati jõulumaa rajal põlema küünlad. Tulukesed juhatasidki teed ühest punktist teise. Tormilaternad käes, alustas lastega teekonda juhtpäkapikk. Selles ametis olid Riina Pupkevit?, Mari-Liis Palu ja Lea Lints. Päkapikumaa väravas tehti peatus ning kes tahtis, võis sealsesse postkasti jõuluvana jaoks kirja panna. Seejärel mindi mööda hiilimisrada kultuurimaja vabaõhulavast moodustatud Sportlandi, mis sedakorda oli ehitud lausa ebamaiseks paigaks. Suured päkapikud Sirje Arro, Anne Pern, Rein ja Egert Virkunen olid laste jaoks ette valmistanud päris palju võistlusi ja harjutusi, mille lõppedes selgus, et kõik olid ikka päkapikkudele kohaselt nii nutikad, tugevad ja osavad küll, et edasi minna. Tõestuseks said kõik ka ?okolaadist medali.
Õues tinapaja juures ootasid lapsi juba muinasjututegelasteks riietunud Heino Valma ja Kalju Laansalu. Ja siis läks õnnevalamiseks. Ühele lastegrupile sattus laevuke, mis ehk reisi võiks tähendada, teisele midagi helikopteri taolist ja nõnda edasi. Mööda säravat teed liiguti edasi kultuurimaja teisele korrusele päkapikkude karaokele. Lastele avanes tõeline karaokelava. Koos Kadi Uusküla, Liis Virkuneni ja Vello Pelisaarega lauldi päris mitu laulu, julgemad said ka ise mikrofoni laulda. Mälestuseks kingiti igaühele helisev karaokekelluke.
Põnevust ja salapära
Eriti põnevad paigad seisid aga veel ees. Pargist läbi, ikka küünaldega palistatud teed mööda. Eriti ilus oli vaatepilt paisjärve ääres, kus küünlatuled veepinnalt vastu peegeldusid. Järgnes tõeline luureteekond, kuni jõuti kunagisse puidutöökoja hoonesse, kus oli sisse seatud päkapikkude Niksi-Näksila, väravas kaks lõõmavat puupakku. Mai Tõnson ja Svetlana Kanniste näitasid seal, mida päkapikud söövad. Näksida sai vaarikaid, jõhvikaid ja teisi marju, kuivatatud puuvilju, komme ja muud head-paremat. Hekialuseid pidi ja õige salapärast teed mööda jõuti mahajäetud kasvuhoonesse sisse seatud tõeliselt imelisse Tervisetaresse, kus ootasid Laine Joorits, Lea Valma ja Lii Nool. Sai maitsta nii tervislikke võileibu kui ka muid suupisteid ja juua teed. Õuna- ja porgandilõikudest ning rosinatest oli tiku abil moodustatud laevukesed, mille saateks Laine Jooritsal oli koguni õpetlik salm: “Porgandit peab närima, see paneb silmad särama, rosin saia sees on hea, südamele väga hea, õun on igamoodi hea, kõike seda teadma peab”. Tervisetoas kuulati ka südant ja tehti muid tervislikke protseduure ning kosutuseks sai iga laps kaasa Felixi mahlapaki.
Vanasse koolimajja, kus enamik lastest polnud kunagi varem käinud, olid Ülle Ant, Õnne Janvest, Kaimar Kurvits ja Maidu Targama sisse seadnud Kuulmistoad kõikvõimalike linadest, kividest, kuuseokstest moodustatud lumemägede ja muu sellisega. Äraseletatult näitas see päkapiku teekonda sussini, kui tal tuleb kuulda erinevaid hääli – norskamist, trepinaginat, hiire krabistamist, öökulli huikamist jne. Kõiki neid hääli võisid hämaraks muudetud vanas majas lapsed ka oma kõrvaga kuulda, enne kui jõuti ruumi, kus seintele pandud sokkide seest leidis igaüks apelsini.
Seitsmendas punktis ootasid jõuluvana Evald Salo ja lõbusad päkapikud Karin Uusküla, Ave Paluoja ja Heiki Kikkas. Et mõisaaegsesse sodi täis viinakööki selline otsekui kiriku taoline ruum sisse seatud sai, oli vahest jõuluretke suurim üllatus. Jõuluvana juurde jõudmine tähendas lastele teekonna lõppu ja iga laps sai ka jõulupaki.
Kakskümmend viis pluss viis
“Tahtsimegi otsida välja just niisugused eriti salapärased kohad, kus muidu eriti ei käida, et lastel oleks põnev,” ütles Lustivere Külaseltsi eestseisja ja kooli õppealajuhataja Riina Paluoja. Tema vaatas valmis kohad ja valmistas ette ka rajad. Päkapikumaa teema mõtles välja Lea Lints. Kõikidele eespool nimetatutele lisaks tegutsesid päkapikumaa huvides veel Tiiu Lemsalu, Varje Rets ja Jüri Magus. “Kokku oli raja peal kakskümmend viis täiskasvanut ja lisaks veel viis väljaspool rada,” loetles Riina Paluoja. Nii jagunesid täiskasvanud päkapikud seitsme punkti vahel, mille nad oma äranägemise järgi kaunistasid ja tegemised ning legendid välja mõtlesid. Asi oli lõpuks lausa nn päkapikkude kodukaunistamise võistluseks kujunenud. Päeva lõpuks olevat raja läbi teinud ka päkapikud ise, et ka kõiki teisi punkte oma silmaga vaadata. Südantsoojendav oli näha, millise õhinaga täiskasvanud asja sees olid, alates noortest õpetajatest kuni soliidses eas meesterahvasteni, kõnelemata lastest, kelle jaoks kõik tehtud oli. Pole kahtlust, et see jõulueelne imedemaa jääb selle kandi lastele päris kauaks meelde.
VAIKE KÄOSAAR
