Juba enam kui kolmkümmend aastat juhib Põltsamaa valla Lustivere piirkonna kultuuritööd Setumaa juurtega Vello Pelisaar, kes unistab oma majast ja tavarütmiga, st kella kaheksast viieni kestvast tööpäevast.
Tänavu vabariigi aastapäeval Põltsamaa vallalt tänukirja pälvinud Lustivere kultuurimaja juhataja ja sealse külaelu üks eestvedajaid Vello Pelisaar nägi ilmavalgust 1956. aastal Põlvamaal Selise küla üheksalapselise pere kaheksanda lapsena. “Eks me mängisime ja vahel ka kaklesime omavahel nagu lapsed ikka. Samas peab tunnistama, et enamasti me saime päris hästi läbi. 23 majapidamisega Selise küla oli väga elujõuline. Lähestikku asunud majades elasid töökad ja lasterohked pered,” meenutas Pelisaar oma kauget lapsepõlveaega.
Enesestmõistetavana kuulus tollaste laste kohustuste hulka loomade karjatamine ja Vellogi pidi vahel karjas käima. Pelisaarte kodulaudas oli kaks lehma, sead, lambad, kanad — ikka kõik need tavapärased koduloomad ja -linnud, keda siis maamajapidamistes peeti. Pelisaarte kodumaja polnud kuigi suur, seal oli vaid kolm tagasihoidliku suurusega tuba ja köök. Maja keskel asus suur ahi, mille ümber said lapsed mööda omavahel ühendatud tube ringi lipata. Ahi oli sedavõrd suur, et selle peale oli külmal ajal mõnus sooja minna. Kodu asus endise Võhandu sovhoosi territooriumil ning sovhoosis käisid tööl ka Vello ema ja isa.
Maakoolis keegi kõrvale ei jäänud
Kooliteed alustas Vello Pelisaar Igrise neljaklassilises algkoolis, mis asus kodust umbes poolteise kilomeetri kaugusel. Tollel ajal õppis selles koolis 26-30 õpilast ja ühte klassi jagus lapsi neli-viis. Kultuurilembese poisina lõi Vello kaasa isetegevuses. “Tegelikult ju keegi ühestki ettevõtmisest kõrvale ei jäänudki, sest meid oli seal vähe ja kõik tegid kõike, ”meenutas ta oma esimesi kooliaastaid. Koolitee jätkus Mikitamäe kaheksaklassilises internaatkoolis. Mikitamäe kool tähendas väikesest koolist tulnud õpilase jaoks tõsist sammu edasi, sest oli õpilaste arvu poolest Igrise koolist tunduvalt suurem. Mikitamäe kooliski oli isetegevus au sees ning tähtsal kohal olid seal nääripeod. “Enne nääriaega meil õieti õppetunde ei olnudki, enamik ajast pühendati peoks valmistumisele,” meenutas Pelisaar. Kuid ega koolielu õppimise kõrval ainult lõbutsemisest ja pidutsemisest ei koosnenud. Et koolimaja köeti ahjudega, tuli õpilastel olla abiks nii puude lõhkumisel, riita ladumisel kui majja kandmisel.
Kolimine ja koolivahetus
Mikitamäe kooli Vello Pelisaar lõpetada ei saanudki, sest 1969. aasta novembris otsustas pere sealt kolida tollase Jõgeva rajooni Puurmani aleviku lähistele. Üks Vello õde elas siis juba Kursi külas ja mõne aja pärast asus sinna elama kogu Pelisaare pere. Vello õpingud jätkusid Puurmani Keskkooli seitsmendas klassis. Pärast kaheksanda klassi lõpetamist läks ta aga õppima tollasesse Kuremaa sovhoostehnikumi, kus asus õppima agronoomiks.
Puurmanist oli hea Kuremaale kooli käia ja ka valitud eriala huvitas. Just Kuremaa tehnikumis sai alguse Vello Pelisaare tõsisem huvi kultuuritöö vastu. Ta laulis seal nii ansamblis kui ka kooris. Koos oma kursuseõega juhendas Vello Pelisaar Kuremaal mudilaste laulu- ja tantsuringi. Samuti kuulus ta sellesse tehnikuminoorte seltskonda, kes oma orkestri moodustasid. Pillimänguga hakkas Pelisaar tegelema juba Kursis elades ja Puurmani koolis õppides. Tollel ajal vajas Kursi pastoraadihoones tegutsenud kultuurimaja oma orkestrisse trummarit ja noormees pakkus ennast seda mängima.
“Kursis ja Laevas korraldatud tantsuõhtutel olin ma sellel ajal juba trummimees ja teenisin pillimehena oma esimesed rublad,” jutustas ta. Kuremaal ulatati Vello Pelisaarele agronoomi kutset tõendav diplom 1975. aastal.
Omaette korterit ei saanud
Ameti õppimise juurde kuulusid loomulikult praktikad, esimesed neist said sooritatud sealsamas Kuremaa kooli juures. Viimane praktikakoht enne kooli lõpetamist oli aga Põdra sovhoosi Tapiku osakonnas. Just äsja oli oma tegevuse lõpetanud Tapiku kool ning seetõttu sai praktikandi ajutiseks koduks üks endise koolimaja klassitubadest.
Suunamiskirja äsja kooli lõpetanul kusagilt võetud ei olnud. Juba kord Põdra sovhoosis kätt proovinud, otsustaski ta sellesse majandisse tööle minna. Kõigepealt sai temast Põdra sovhoosi Lahavere osakonna brigadir.
Elamispind anti talle Vägari külas asuvas korterelamus, kus nelja mehe peale oli kasutada kolmetoaline korter. Kaks tuba olid ette nähtud magamistubadeks ning ühte tuba kasutati ühise elutoana. Pelisaar küsis mitmel korral endale omaette korterit, kuid seda ta siiski ei saanud.
Juba järgmisel aastal suunati noor spetsialist tema enda algatusel ümber “Rahva Hääle” kolhoosi, kus temast sai agrokeemik. Elama asus ta koju vanemate juurde.
Kultuuritöö paelus agronoomiametist enam
Ajal, mil Vello Pelisaar Puurmanis töötas, otsiti sealsesse kultuurimajja kunstilist juhti. Vello laulis Puurmanis ansamblis ning nii oli tal julgust ennast sellesse ametisse pakkuda.
“Eks mul oli ikka huvi ameti vastu, mis organiseerimisega seotud. Kuigi mulle alguses kunstilise juhi töö eest palka ei makstud, oli see töö agronoomiameti kõrval huvitav ja vaheldust pakkuv. Kunstilise juhi ülesanneteks oli pidude korraldamine, taidlusringide töö organiseerimine ja muu taoline,” rääkis Pelisaar, kelle sõnul muutis sellel ajal kultuuritöö tegemise oluliselt kergemaks inimeste teistsugune meelsus ja hoiak ühiste ettevõtmiste suhtes. Puurmani kultuurimaja asus siis praeguse vallavalitsuse hoone teisel korrusel. Sealne väike saal, mis on mõõtmetelt võrreldav Lustivere kultuurimaja kohvikuruumiga, oli tollal alati rahvast tulvil. Kultuuritöö paeluski Vello Pelisaart agronoomiametist enam ja 1978. aastast sai temast juba täiskohaga kultuuritöötaja.
Kõrgem palk ja paremad võimalused
1978. aastal kutsus tollane Lustivere kultuurijuht Imbi Targama Vello Pelisaare tööle Lustiverre. “Siin olid teistsugused võimalused ja mis seal salata – ka parem palk,” valgustas Pelisaar põhjusi, miks ta Puurmanist Lustiverre ümber asus.
Erinevalt Puurmani kultuurimajast, kus kultuurijuhi tööd tasustati rajooni kultuuriosakonna kaudu, sai Lustivere kultuurijuht palka kolhoosilt. Olgugi et tollane Lustivere kultuurimaja kes teab kui vaimustav välja ei näinud ning olenemata sellest, et siis asus praeguses saalis hoopis võimla, jäi Vello Pelisaar Lustiverre pidama. Siin täitus ka tema suur unistus — ta sai kahetoalise ahiküttega korteri.
Küsimusele, kas Lustivere oli nii meeltmööda, et mujale enam kolida ei tahtnud, vastas ta, et tegelikult tehti talle mitmeid pakkumisi ka mujale tööle tulla, isegi lapsepõlvemaale Mikitamäele kutsuti. Küllap oli noor kultuurijuht tubli töö ja kohusetundlikkusega Lustivere kolhoosi juhtkonnale silma jäänud. Nii pakuti Pelisaarele siin kõrgemat palka ja senisest paremaid elamistingimusigi. “Oma osa oli sellelgi, et vanemad elasid ju siinsamas lähedal,” põhjendas Pelisaar, miks ta teistest tööpakkumistest ära ütles. Praegu tunnistab ta, et tagantjärele hing veidi kripeldab ja ta on mõelnud, et ehk oleks võinud siiski ka mujal õnne proovida. Samas tuli tal kodu lähedale jäänud lapsena vanematel abiks käia.
Unistab oma majast ja tavarütmiga ametist
“Olin pikalt poissmees, kuid neljakümne viieselt tekkisid mul teistsugused mõtted ja ma leidsin endale elukaaslase siitsamast Lustiverest. Abikaasa on Lustiveres üles kasvanud ja kunagi siin mehhanisaatoriametit pidanud,” rääkis Pelisaar oma elus kümmekond aastat tagasi toimunud põhjalikust muudatusest. Praegu on tema abikaasa kodune, neil on 11-aastane poeg ja kaheksa-aastane tütar, kes õpivad Lustivere Põhikoolis.
Mida soovib ta oma elus muuta?
“Minu väga ammuseks sooviks on olnud elada päris oma majas. Neljatoaline korter on küll ruumi poolest piisavalt suur, kuid oma maja see ometi ei asenda. Lapsedki igatsevad koera ja kassi järele ning soovivad kuhugi oma käega puu või põõsa kasvama panna. Aga kuhu sa korterielanikuna siis need loomad paned või puud-põõsad istutad? Laenamisega on nii, nagu vanarahvas ütleb — laenuleib ja laastutuli kaua ei kesta. Kui saaksin kunagi tõelise kodu, oma maja, siis täituks üks minu suurtest unistustest.
Teine suur soov oleks, et saaksin enne pensionile jäämist pidada sellist ametit, kus saaksin hommikul kell kaheksa tööle minna ja õhtul kell viis tööpäeva lõpetada. Tahaksin elada just sellist elu, nagu paljud teisedki inimesed. Ise jõuan tihti koju alles siis, kui lapsed juba magavad. Puhkepäevadki tuleb sageli igapäevatööle ohverdada. ”
Vello Pelisaar
*Sündis 1956. aastal Põlvamaal Selise küla üheksalapselise pere kaheksanda lapsena
*Õppis Igrise neljaklassilises algkoolis
ja Mikitamäe kaheksaklassilises koolis
*1969. aastal kolis pere Puurmani lähedale
*Õpingud jätkusid Puurmani Keskkooli seitsmendas klassis
*Pärast 8. klassi lõpetamist asus õppima Kuremaa sovhoostehnikumi, omandas agronoomi eriala
*Kuremaa tehnikumi lõpetas 1975. aastal
*Põdra sovhoosi Lahavere osakonna brigadir
*1976 “Rahva Hääle” kolhoosi agrokeemik
*Puurmani kultuurimaja kunstiline juht
*1978. aastast tänaseni Lustivere kultuurijuht
i
TOOMAS REINPÕLD
