Esimesele matkale ? see oli küll kõigest Alutaguse suusamatk ? sattus Neeme Katt ülikooli ajal täiesti juhuslikult ja isegi poolenisti vastu tahtmist: üks sõber, kes Alutagusele minema pidi, sai lihtsalt natuke vingemale matkale ja kauples Neemet, et too Alutagusele läheks, sest muidu oleks grupp sootuks meesteta jäänud. Kuigi vihma sadas ja suuski tuli suurem osa ajast seljas tassida, oli sõrm matkakuradile antud. Ja nii sai kümmekonna aasta jooksul korduvalt käidud Karjalas, Põhja-Uuralis, Karakumi kõrbes ning Tjan-?ani ja Pamiiri-Alai mägedes. Himaalaja tundus ajal, mil Soomegi naljalt ei pääsenud, absoluutselt kättesaamatu.
Kaks aastat tagasi sai Neeme Katt aga teada, et büroo Fortest Reisid korraldab Tõnis Kallejärve juhtimisel matku ümber Annapurna ja Annapurna südamesse. Ta hakkas kohe kolme oma kunagist matkakaaslast “töötlema”, et koos Himaalajasse minna. Kaks aastat tagasi ütlesid nad ära, tänavu olid nõus.
“Tavalisele bussireisile võib suvaliste inimestega minna, matkale on aga mõistlikum minna läbiproovitud kaaslastega. Kuigi tagantjärele võin öelda, et mõnusaks seltskonnaks osutus kogu üheteistkümnene grupp, mitte ainult meie nelik,” ütles Neeme Katt. “Enamik grupist oli n-ö loodusteadusliku taustaga: peale meie, keemikute, oli veel geograafe, agronoome ja metsamehi, aga ka üks arvutispetsialist ja filoloog. Kui viimane välja arvata, olid kõik kunagi nõukogude ajal mägimatkadel käinud. Filoloog ? kusjuures naissoost ja minust vanem ? oli aga vaid jalgrattamatkadel käinud ja Karpaatide ekskursioonil Goverlole roninud, aga ka tema sai suurepäraselt hakkama. Sest esiteks ei tulnud meil ette väga järske tõuse, teiseks oli meil vaja seljakotiga kaasas kanda vaid riidetagavara ja magamiskotti ning kolmandaks ei kehti mägedes üldse need suhted, mis tavaolukorras: mõni macho-mees, kes on siin, lauskmaal kõva tegija, jääb hõredas mäestikuõhus hätta, sest tema organism tarbib lihtsalt liiga palju hapnikku, samal ajal kui mõni kõhetum ja vähem treenitum saab tänu sünnipäraselt väiksemale hapnikuvajadusele väga hästi hakkama.”
Aklimatiseeruda ehk mäestikuõhuga järk-järgult kohaneda on vaja siiski kõigil, füsioloogilistest eripäradest sõltumata.
“Meie lendasime üle Kopenhaageni ja Viini Kathmandusse, mis asub 1300 m kõrgusel ja jõudsime teekonna kõige kõrgemasse punkti, 5416 m kõrgusel Annapurna ja Manaslu massiivide vahel asuvasse Thorung La kurule alles üheksandal päeval. Annapurna ring ongi ses mõttes väga hea marsruut, et tõus on lauge: iga päevateekonnaga jõuad 500-700 m võrra kõrgemale ja saad järkjärgult aklimatiseeruda. Meie tegime lisaks sellele kolme ja poole tuhande meetri peal ühe eraldi aklimatiseerumispäeva. Õhtupoolikul tegime sealt veel väikese retke kõrgemale ja tulime ööseks tagasi: nii hakkab organism intensiivsemalt vere punaliblesid tootma.”
Kolm “hiiglast”
Annapurna on üks neljateistkümnest üle kaheksa tuhandesest mäest maailmas ja esimene neist, mille inimene vallutas. Umbes 250-kilomeetrine Annapurna ring on aga üks maailma kuulsamaid nn trekingu- ehk matkamarsruute. Peale Annapurna näeb sel marsruudil veel kaht kaheksa tuhandest mäge, Manaslut (8163 m) ja Dhaulagirit (8167 m). Kuna sellel kõrgusel on mäestik veel täiesti asustatud ja külades on olemas hotellid (meie mõistes rohkem küll turismitalud), kus ka süüa pakutakse, ei olegi rohkem kaasas tassida vaja kui rõivaid ja magamiskotti.
“Kõigile, kes küsivad, et kui kõrge tipu otsas me käisime, ütlen ma, et alpinist ronib tippu, matkaja käib aga ümber tipu,” ütles Neeme.
Tema sõnul käis veel mõned aastad tagasi Annapurna piirkonnas umbes 70 000 turisti aastas, nüüd, tõenäoliselt 2001. aasta 11. septembri sündmuste tõttu aga vaid 20 000 ringis. Kuna enamik matkagruppe läbib Annapurna ringi vastupäeva (sedapidi on Thorung La kuru ületamine lihtsam), ei puutu matkajad omavahel suurt kokku. Ainult Thorung La kurul olnud rahvarohke nagu Tallinnas Viru tänavas.
“Thorung La kuru saab nimelt ületada ainult hommikul, päikesetõusu aegu, pärast seda muutub tuul seal väljakannatamatult tugevaks. Seetõttu asusid kõik grupid ümberkaudsetest ööbimispaikadest enam-vähem ühel ajal, nii viie paiku hommikul, teele ja jõudsid siis ka enam-vähem ühel ajal kurule. Edasi liiguti jälle erinevas tempos ja hajuti laiali,” meenutas Neeme.
Kogu Thorung La kuru kirendas palvelippudest. Suuremas osas Nepaalist, tasandiku- ja eelmäestikualadel on nimelt valitsevaks usuks hinduism, kõrgmäestikus, Tiibetiga piirnevatel aladel elavad aga budistid, kellel on kombeks palveid riidetükkidele kirjutada ja need siis üles riputada. Selle kombe on omaks võtnud ka matkajad, kes jätavad Thorung Lale palvelippe tänuks selle eest, et nii kõrgele on jõutud ning lootuses, et ka alla tagasi jõutakse.
+25 kuni -14
“Kathmandus, kust teekonda alustasime, oli 25 kraadi sooja, 4800 m kõrgusel, kus viimasel ööl enne kurule tõusu ööbisime, aga 14 kraadi külma. Kurul oli ainult miinus kolm, aga selline tuul, et kõik riided, mis kaasas olid, tuli selga laduda,” meenutas Neeme.
Tol kuru ületamise eelsel ööl polevat osa grupi liikmeid hapnikupuuduse tõttu magadagi saanud. Neemel õnnestus aklimatiseeruda üllatavalt hästi. Mägedesse tema sõnul selleks minnaksegi, et end proovile panna ja endale tõestada, et oled millekski suuteline. Ja mõistagi minnakse sinna nautima ka kauneid vaateid, selliseid, mida näiteks Laiuse voore harjalt või Suure Munamäe vaatetornist kuidagi ei näe.
Mõistagi ei erine Nepaal Eestist mitte ainult maastiku, vaid ka elulaadi poolest.
“Nepaalis on iga maalapp, kus vähegi midagi kasvab, üles haritud, sest 26,5 miljonit inimest pole Eestist pindalalt vaid vähem kui kolm korda suuremas riigis sugugi lihtne ära toita, seda enam, et kolmandik Nepaalist jääb kõrgmäestikku. Riisi kasvatatakse suhteliselt kõrgel mägedeski: mäekülgi mööda jooksevad aste-astmelt meetri-pooleteise laiused terrassikesed ja kogu põllutöö tehakse seal mõistagi käsitsi. Ja sealtmaalt, kust autoteed enam edasi ei lähe, rändab kogu kohalike elanike ja arvukate turistide jaoks vajalik kaup, pudelites joogivesi sealhulgas (turist ju muud vett ei joo!), kõrgematesse mägiküladesse inimeste või muulade turjal. Kusjuures muuladele saab selga laduda suhteliselt väikese koorma, sest suurte pampudega kaotaksid nad koordinatsiooni ja jääksid kuhugi kinni, inimesed kinnitavad endale aga laubapaela abil kukile nii umbes seitsmekümnekilose kandami ja liiguvad sellega kassisammul mäest üles, kandes jalas plätusid, millega nn valge inimene ei julgeks sealsel kiviklibul sammugi astuda.
Kui mehed kannavad kaubakoormaid, siis naised tassivad pliidipuid ja loomadele heina. Nii et kandmine on seal justkui elulaad: paljude inimeste elu vist möödubki, kaubakoorem seljas, oma külast naaberkülla ja tagasi süstides. Või oma tee ja kuristiku vahele jäävale maaribale püsti pandud onnikese ees pikutades ja jalga kõlgutades. Muud maailma, ülejäänud osa Nepaalist kaasa arvatud, pole nende jaoks ilmselt olemaski,” arvas Neeme Katt.
Aga äkki ei peagi olema? Kogu maailm jookseb ju turistide näol ise nende juurde kokku. Ja küllap mõtisklevad hämmeldunud mägilased omakorda selle üle, et mida need valged inimesed sedaviisi, asja ees, teist taga, mägedes tatsavad…
Turist on Nepaalis tegelikult n-ö ?jalgadega rahakott?, sest turism on sealse rahva peamine elatusallikas. Nii et kuigi ametliku, st kuningavõimu esindajad kasseerivad turistidelt sisse viisamaksu, kaitseala maksu ja riigist lahkumise maksu ning kuningavõimu vastu mässavad nn maoistid, kes on Annapurna regioonis välja kuulutanud midagi autonoomia taolist, pressivad neilt osavalt välja rahalist toetust oma revolutsioonilisele tegevusele, hoidub kumbki pool vinti üle keeramast ja turiste päriselt välja vihastamast. Tõsi: grupile, kellega Neeme Katt sealkandis käis, valmistasid maoistid siiski väikest peavalu.
“Kui me pärast Annapurna ringi läbimist Gangese madalikul asuvat Chitwani rahvusparki külastasime, tekkis ühes lähedal asuvas linnas inimohvreid nõudnud kokkupõrge maoistide ja politsei vahel. Kuna sellele oli järgnemas üldstreik, tuli meil Chitwanist enneaegu ja kallilt renditud bussiga lahkuda, sest muidu oleksime mitmeks päevaks sinna jäänud. Ja poleks jõudnud oma lennukile. Järgmine lennuk Viini oleks väljunud aga alles nädala pärast,” ütles Neeme.
Hullem kui suvevaheaeg
Tema sõnul olnud tudengist poissmehena ses mõttes lihtsam matkata, et polnud kellegi pärast muretseda. Nüüd hakanud mure selle pärast, kuidas abikaasa Merike kodus kolme lapsega, kellest noorim, poeg Joosep vaid aasta ja nelja kuune ning paras “röövel”, hakkama saab, juba esimese nädala lõpus kimbutama. Õnneks oli vahepeal võimalus kodustega elektronkirju vahetada: Kathmandus olnud internetikohvikuid iga kvartali peale mitu tükki ning isegi mägikülades, kus pühvlid, pehmelt öeldes, ukse vahel sisse vaatasid, oli võimalik üle satelliidi toimivat internetti kasutada ? mis siis, et tunduvalt soolasema hinna eest kui Kathmandus.
“Kui ma aga enam kui kolmenädalaselt reisilt lõpuks koju ja kooli tagasi jõudsin, oli tunne hullem kui suvevaheajalt tulles või kuu pealt alla kukkudes: sellest, mis järje peal ma oma ainega ühes või teises klassis viimati olin, polnud enam udusemat aimugi. Kõike tuli mälus rida-realt taastama hakata,” nentis Neeme Katt.
Võib-olla vajaks sellist “pööningutuulutust” aeg-ajalt igaüks meist?
Nii pikale reisile Neeme Katt lähitulevikus enam minna ei kavatse, sest see ei mahu lihtsalt pere eelarvesse. Et ta aga matkamisega nüüd, mil suur unistus täitunud, üldse lõpu teeks, ta küll ei arva.
“Üks mu kauaaegne matkakaaslane, kes ka nüüd Nepaalis kaasas käis, kirjutas kunagi oma matkapäevikusse, et matk on võimalus olla valitud seltskonnaga valimata olukordades, teadmata midagi kuupäevast ega kellaajast, rännates vaid koidust ehasse, ühest laagripaigast teise. Ja minu meelest on see hea ütlus,” arvas Neeme Katt. “Nagu minu kogemus näitab, on füüsiline treenitus matkal teisejärguline. Olulisem on see, et sa oskaksid kohaneda matkagrupi teiste liikmetega ning kõikvõimalike matkal ette tulevate situatsioonide ja ebamugavustega. Kui ma omal ajal vormiliselt pioneerimaja, aga sisuliselt meie kooli matkaringi juhendasin, siis viisin ma sügisel hurraaga kokkujooksnute hulgast tõeliste matkajate väljaselgitamiseks lapsed kõigepealt Muraka rappa, kusjuures võimalikult sopastesse kohtadesse. Kes siis ringi alles jäid, nendega tasus juba kaugemale minna.”
RIINA MÄGI
