Minu lugu pärineb möödunud sajandi kuuekümnendate lõpust. Jõulud olid siis vaid pere siseasi, mida tasakesi tähistati. Kui kuuse juures istuti ja küünalde põlemist jälgiti, meenus isale-emale teinekord midagi ka oma lapsepõlve jõuludest. Muude ilusate asjade kõrval tuletati hea sõnaga meelde imelisi pikki komme, millel “inglijuuksed” ehk kard otstes ja millega kuuske kaunistati. Stagnaaja kaubanduses võis sellistest asjadest muidugi vaid unistada.
Kord aga tulid meile aastavahetuseks külalised, kellel kostiks kaasas tsellofaani pakitud pudel vahuveini. Samas pakis olid ka mõned läikivas paberis pikad kommid. Ema kinnitusel nägid peaaegu sellised välja ka tema lapsepõlve jõulukommid.
Kui pühad läbi ja muud maiused söödud, hakkasin nuiama, et võiksin lahti teha need ilukommid – mine tea, kui hästi need maitsta võivad. Ema soovitas mul sel juhul paberisse mingi mittesöödav sisu asemele leida, et kuusekaunistus alles jääks. Avastasin, et jämeduselt sobisid selleks kõige paremini tema kummist lokirullid. Aga kui mitmekordsed klantspaberid lahti keerasin…, leidsin sealt vaid kõige tavalisemad moosisisuga karamellid.
Kui seda lugu hiljuti täditütrele rääkisin, väitis tema naerdes, et mul läks ikka veel üsna hästi. Kui tema kord oma jõulupuu läikiva pulgakommi sihikule võttis ja suure venna näppamise osas nõusse sai, koorus paberist hoopis rullike vana ajalehte!
Kõik pole kaugeltki kuld, mis hiilgab!
KAIE NÕLVAK
