Jõgeva haigla juhataja Peep Põdder iseloomustab kirurgiaosakonna juhatajat samuti esmalt kui erakordselt rõõmsameelset inimest. “Kui doktor Hannula haiglas liigub, on maja elurõõmu täis,? ütleb Põdder.
“Õnn on enda teha. Teised võivad abistada, aga iseendal peab olema tahtejõudu,? kinnitab rõõmuraasuke ise. Muidugi oleks tal olnud võimalusi ka suurematesse haiglatesse tööle minna, kuid tema on jäänud kodupaika, Jõgevale. “Olen paikne inimene,? ütleb ta.
Ludmilla sündis 1941. aastal Tudulinna külas suures taluperes. “Olin sõjaaegne laps, käisin pikka aega koolis. Pärast keskkooli lõpetamist õppisin Tartu medkoolis õeks ja mind suunati Tartusse Toome Kirurgiakliinikumi tööle. Sealt see kirurgiapisik mulle sisse tuligi, sest seal meeldis mulle väga,? jutustab dr Hannula.
Ettepaneku, et ka Ludmillast võiks kirurg saada, tegi noorele õele legendaarne professor Linkberg ise. “Tema oligi mu kirurgiametisse suunaja,? tunnistab Ludmilla Hannula. Kogu ülikoolis õppimise aja töötas ta paralleelselt ka õena edasi ? ikka professor Linkbergi juures.
Koolivaheajal töötas Ludmilla mõnikord ka pooleteise kohaga, sest selgi ajal polnud tudengil kerge majanduslikult toime tulla, tuli ise hakkama saada ? nagu nüüdki.
Nii said talle igapäevasest töisest kokkupuutest suurteks eeskujudeks tollased Tartu arstid Dagmar Kuldeva, dotsent Vainer, Karl Kull, kes praegugi on onkoloogiaga seotud, ja eelkõige muidugi professor Artur Linkberg ise.
“Kirurgiks tahtsin saada sellepärast, et kirurgi töö on konkreetne ja käegakatsutav: lõikad kõhu lahti ja näed kohe ära, milles põhjus,? ütles Hannula.
Abiellus salaja
“Professor Linkberg ei tahtnud, et ta õpilased abielluvad. Tema arvates ei tohtinud kirurgid olla seotud ja omada perekonda, eriti veel naiskirurgid. Linkberg leidis, et kirurg peab kogu aeg olema majas ja tegelema haigetega, tal ei tohi olla kõrvalisi huvisid, mis tema mõtted tööst eemale viiksid,? meenutab Hannula, kes tookord kandis veel Tsõganova perekonnanime.
Linkbergil endal oli perekond muidugi küll. Dagmar Kuldeva aga abiellus näiteks alles pensionieas.
Ludmilla Tsõganova abiellus salaja. Välja tuli see kogemata, kui kadunud dotsent Vainer teda reetis, öeldes operatsiooni ajal, et tal on nüüd teine nimi ? Hannula.
Linkberg sai pahaseks ja saatis ta operatsiooniblokist minema, hiljem tuli professoril sellega muidugi leppida. Hannula arvab nüüd, tagantjärele, et Linkberg pahandas eelkõige sellepärast, et temaga polnud enne vesteldud. “Abiellumast keelata ta ju tegelikult ei saanud, aga nõudis, et käidaks temaga enne rääkimas,? meenutab Hannula.
Tartu Ülikooli lõpetas Ludmilla Hannula 1971. aastal. Tervet internatuuriaastat aga läbi ei teinud, sest vahepeal sündisid juba kaksikud.
Tööle suunati Hannula Jõgeva haiglasse, mis tookord asus veel raudteeäärses vanas majas. “Seal olid kõik haiged koos, see oli üldhaigla, kuid just samal, minu internatuuriaastal avati 40 kohaga kirurgiaosakond,? meenutab ta. Kaksikutele lisaks sündis Hannulate perre Jõgeval ka kolmas laps.
Arstina olid tal Jõgeval tookord kõik võimalused ennast teostada. Osakonnas tegutses kuus-seitse kirurgi, oli ka erakorraline töö ja palju haigeid. Nii polnud vaja kusagile mujale minna.
Kui Jõgevale uut haiglat ehitati, mis valmis 1983. aastal, unistasid kirurgid sellest, et juba kord sooja veega käsi pesta saaks. Kirurgiaosakond uues majas oli 60 voodikohaga, palatid olid avarad ja valged.
Kirurgia on meeskonnatöö
“Arstikutse nõuab inimeselt kannatlikkust, oskust teist inimest mõista, tasakaalu. Eks ta on töö nagu iga teinegi, saab harjumuseks. Alguses, kui noor oled, oled kärsitu, tahad kõike kiiresti ja kohe, pärast muutud tasakaalukamaks, mõistad ka inimeste kannatusi paremini,” räägib dr Hannula.
Kirurgi rõõm on see, kui patsient terveks saab. Huvitav on siis, kui on erakorralise meditsiini vastuvõtus tuleb ette mõni ootamatus. “See on hea pinge. Ei tea ju, mis tuleb. Lähed näiteks pimesoolt lõikama, aga on hoopis emakaväline rasedus,? toob kirurg näite.
Väga oluline on töökollektiiv, mis Jõgeva haiglas on olnud hea. “Kirurgia on meeskonnatöö, üksi ei tee siin midagi. Õde on arsti parem käsi, meil on olnud püsiv kaader,? kiidab Hannula.
Kui Jõgeva haigla kirurgiaosakond viis aastat tagasi suketi, oli dr. Hannula see, kes jäi juhatama segaosakonda, kus oli koos hooldusravi ja järelravi ning natuke tehti kirurgiat ka.
“Likvideeriti erakorraline töö, erakorralised haiged hakkasid minema Tartusse. Ka plaanilist tööd jäi järjest vähemaks. Noored tohtrid läksid lihtsalt minema, üks Põltsamaale, teine Mustveesse. Mina jäin statsionaari üksinda, lihtsalt ootama paremaid aegu. Päris ilma kirurgita ju haigla ka töötada ei saanud,? meenutab Hannula.
Kõige hullem aeg oli tema sõnul siis, kui haiglat juhtis meditsiinikauge mees Agris Koppel. Tema tahtis Jõgevale jätta vaid hooldushaigla, kui õnneks on ta nüüd läinud ja Peep Põdder haiglale kirurgialitsentsi tagasi saanud.
Vahepeal suletud kirurgiaosakond on nüüd taas avatud ja patsientidel pole enam tarvis Tartusse minna ? väiksemad lõikused tehakse jälle siin. Kolmel päeval nädalas toimuvad operatsioonid, dr. Hannula on aga statsionaaris ikka üksi, iga päev kella neljani. Tehakse plaaniliselt päevakirurgilist tööd ja võetakse vastu ka kirurgilisi haigeid, keda siseosakonnas ei ravita. Hannula sõnul on oluline, et enam ei pea näiteks veenipõletikuga haiget Tartusse saatma.
“Minule, kelle eas vanasti tuli juba pensionile minna, praegune tempo muidugi sobib,? kinnitab Hannula. Endine tamp ja öövalved oleksid juba liiast. “Oleks hoopis vaja noort arsti kõrvale. Praegu olen üksi, kui jään haigeks, pole asendajatki,? muretseb Hannula.
Samas arvab ta, et nooremad arstid ei tule Jõgevale, kuni siin vaid lihtsamaid lõikusi tehakse, näiteks songa- ja mandlioperatsioone.
Perearstid võiksid aga taas hakata selliseid haigeid Jõgevale suunama, praegu saadavad nad palju lõikusehaigeid Tartusse.
“Patsiendid on vahepeal ära kadunud, nad ju ei tea, et meie osakond on avatud. Meil on ka palju väiksemad järjekorrad kui Tartus. Operatsioonipäevad on teisipäev, kolmapäev ja neljapäev, siis käib kohal ka anestesioloog ja iga patsient saab valida süsti või narkoosi vahel,? räägib kirurg. Oma haigetele kirjutab Hannula ka haigusloo väljavõtteid ise, sest inimesed viibivad lihtsate lõikustega haiglas vaid ühe ööpäeva. Seda muidugi siis, kui ei teki tüsistust.
“Inimesed tulgu julgesti ravile ja lõikustele, ärgu seisku Tartu järjekorras nii pikalt. Pidagu aga meeles, et pärast kella nelja õhtupoolikul Jõgeval enam kirurgilist abi ei anta. Esmaspäeviti võtab vastu ka ortopeed. Päevasel ajal saab igasugust abi, aga perearst peab suunama,? tuletab Hannula Jõgevamaa inimestele meelde.
Hannula tunnistab, et uus aeg on toonud arstidele juurde liiga palju paberitööd ja neid ei hinnata enam.
“Poliitik ma pole ja poliitikat ma ei armasta. Tunnen, et meditsiin käib alla,? ütleb Ludmilla Hannula. Teda häirib, et sellest riiklikul tasemel aru ei saada või ei taheta saada. Et meditsiinipersonali suhtutakse halvemini kui teistesse avaliku sektori töötajatesse.
“Arste peetakse vist kole rikasteks, et nõuavad aga palka juurde. Peale palga on aga ju palju muud vaja, et ravida haigeid ja tagada ka ravi kvaliteet. Kuidas ikka aru ei saada, et arst vastutab inimese, mitte kivide ja kändude eest?? küsib ta.
Tänulik perekonnale
Tihtilugu viib arst töömõtted koju kaasa, mõtleb läbi, milliseid uuringuid veel teha jne. Arsti eriala on hirmutav: pikad valved, rohkem tuleb viibida haiglas kui kodus. Ludmilla Hannula on tänulik oma abikaasale ja lastele, et nad kõik selle välja on kannatanud.
Hannulatel on Jõgeva külje all suvila ja aiamaal unustab Ludmilla kõik mured. Kauplustes on kõike olemas ning porgandit ja kapsast pole mõtet sama palju kasvatada kui varem, aga aiatöö rahustab.
Väikesest peale tahtis Ludmilla pigem geoloogiks saada, kuid lapsepõlves meeldis talle ka näiteks konni nülgida.
Nüüd veedab ta vaba aega oma viie keevaverelise lapselapse seltsis, loeb neile muinasjutte ? mõnikord raamatust, mõnikord luuletab ise. “Mõnikord räägivad nemad mulle jutte. Laulame, kui tuju on,? räägib vanaema.
“Tänapäeva arvutimängud ja filmid on aga robustsed ja vaenulikud, rohkem sõjamängud neis tehakse haiget ja lapsed õpivad neist halbu kombeid, sest tahetakse ju kõike järele teha. Õnneks meeldib minu omadele ka pilli mängida ja tantsida,? räägib rõõmuraasukesest vanaema, kes ise võttis kooliajal osa näiteringist, laulis ja tegeles spordiga kõikidel aladel niipalju kui võimalik.
Lapselastega koos olles tuleb meelde ka oma lapsepõlv. Üks vanaema tegi palju pirukaid, teine luges palju raamatuid ja kaitses lapsi ega lubanud neid karistada. “Jooksime vanaema suure voodi alla peitu,? meenutab Ludmilla. Tema õde oli Mustvees kooliõpetaja, praegu on pensionil. Vennad tegelevad ehitusega. Arste pole nende suguvõsas seni rohkem olnud.
JAANIKA KRESSA
