Selles protsessis vajab loodus pidevat märkamist, mõtestamist ja taasmõtestamist. Anatoli Makarevit?i fotonäitus “Ümber Saadjärve”, mis praegu väljas Tabivere Vaba Aja Keskuses, just sellega tegeleb, viies vaataja aknast paistvasse, päris lähedasse ja tuttavasse loodusesse Saadjärve äärde. Pildid on valdavalt päevavalguse pildid. Erakordseid atmosfäärinähtusi näitus ei esitle, kui just päevavalgust erakordseks ei peeta.
Mul on senimaani meeles üks aastaid tagasi vennalt kuuldud lugu. Noor poeet pöördunud Franz Kafka poole, et viimane loeks tema luuletusi ja annaks omapoolse hinnangu. Poeet lisas, et luuletusi tuleb lugeda kindlasti öösel, sest öösel on nad tõelised, aga päeval kaotavad jõu ja võivad näida lausa viletsad. Kui poeet mõne aja möödudes uuesti Kafka poole pöördus, kostis too: “Jaa, päev on suur võlur…”
Alustades kõige õrnemast
Näitus “Ümber Saadjärve” on jaotatud neljaks mõtteliseks osaks, seda nii eksponeerimise tingimuste tõttu kui ka selguse huvides. Fuajees võtab vaatajat esimesena vastu näituse kõige õrnem osa, kus looduskehakese kõige arhailisemaid ja intiimsemaid osakesi pildile on saadud. Vaadates neid fotosid pikalt ja veel pikemalt, näib, et pildistajat ei olegi olnud: ei roostik, vesi ega kivid ole oma olemust muutnud, neid on jäädvustatud kõige ehedamal moel kõige ehedamas päevavalguses.
Alguses on kivi. Tegelikult kaks kivi. Tegelikult kolm kivi. Kes ei teaks kivide kaalukust? Seejärel roostiku värske roheline (“Siin on kala”), mis minule assotsieerub Ophelia ja prerafaeliitidega. Siis on pilt, millelt igaüks saab valida oma kivi. Või mõelda, kas üldse validagi, vaid valida ainult võimalus valida ning jätta muu puutumata.
“Järve pealik ja tema rahvas” on samavõrd vaimukas kui tõene. Ning muidugi vesi, Suur Peegeldaja. Mida kaugemalt ma vaatan, seda kergem kõik on. Seal kirvendab midagi, mida on kiusatus nimetada igavikuks või ravivaks väljaks.
Saali liikudes näeme, et autoripositsiooni on sisse võetud distants. Vaated, mis eelnevalt intiimses läheduses, on nüüd kaitstud kauguses. On päev. Näeme kirikut, lapsi ja igapäevast leiba kasvatavat põldu. Näeme kärpimata tiibadega luike Saadjärvel, kelle jäädvustamiseks autor järve pidi minema.
Näeme sügise loomist ja loomise ilu, sealhulgas üht “kohustuslikku? vaadet kahele järvele, näeme järvevee läbipaistvust ja eemalolevat sina. Leonardo da Vinci pani teiste kunstnike tarvis kirja, et kõik, mis kaugeneb, muutub aina heledamaks siniseks. See oli enne värvifoto leiutamist suur avastus.
Lähevad looja
On õhtu. Päikesed hakkavad minema looja, lammastest karjamaal õhkub jahenevasse õhku soojust. Nad lähevad tuttu koos nendega, kellel und ei juhtu olema ja kes peavad hakkama neid üle lugema. Ent enne viimase päikese loojumist on maalitud järveveele valge puu, autor imetleb aga just veepinnale langevat värvidemängu, räägib nii nagu see ei olekski tema enese nähtud ja pildistatud foto!
Loojangute seas on Pühakoda, seesama Äksi kirik, mis päevalgi: aken katki, valguse ja varju piiril, meenutamaks meile Loomise pühadust, päikese tähtsust, tõusu ja loojangu imet.
Näituse “Ümber Saadjärve” fotodel näeme igapäevast loomist. Aga erakordne on, et fotode autori kui looja asend on enamasti hoomamatu, tema autoripositsioon loojana on taandatud anonüümseks, ebaoluliseks. Ta tahab ainult segamatult näha ning portreteerida, tuua olemuslikku ehedal kujul nähtavale.
Anatoli Makarevit? on mitte ainult hea fotograaf, vaid ka ülimalt tundlik fotograaf, vaistlik ja pieteeditundlik ümbritseva suhtes. Tal justkui puuduks isikliku minaruumi vajadus, ta mahub igale poole, tema väli on kerge ja kandev ning seetõttu saavad loodus, keskkond ja teised elavad olendid olla talle avatud. Ta on puud vaadates võib-olla nagu puu ja järve vaadates nagu järv. Sest nad kõik on üks loomulik loodus ja loomine.
ENE LUIK-MUDIST
