Uudiste all pidas Asta muidugi silmas seda, et kevadisi titeuudiseid veel pole, kuigi neid peagi nii mõneski puuris-aias oodata on. Aga kui tema seltsis pargis ringi liikuda, käib ?tsirkus? kogu aeg. Asta Sarv on nüüdseks juba nii kaua loomapargis omainimene olnud, et kõigi elanike elulugu on tal peas. Vähe sellest: kui ta pole olnud just looma sünni juures, siis on ta olnud talle kasuemaks, lutitajaks, nimepanijaks, väljakoolitajaks… mida iganes.
Asta jutustab just oravate pereelust ja kirjeldab, kuidas sügisel neli oravanoorukit pidulikult vabadusse tuli lasta, et ülerahvastust ei tekiks, kui kits Piiksu aia äärde kiirustab, et iga hinna eest perenaise tähelepanu pälvida ? äkki minnakse muidu temast juttu ajamata mööda! Looma sarvi sügades kirjeldab Asta, kuidas Piiksu mõned päevad tagasi tõestas, et ta ikka tõeline sokk on. Nimelt oli loomapargis vahepeal söötjal asendaja, kelle poeg pahaaimamatult kitse aeda sisse läks. ?Vops anti pepu pihta ja sõit tehti külalisele sisse,? muigab Asta. Küsimuse peale, kuidas nii hakkaja loom nii hädise nime sai, saame teada, et kitseke oli kord imearmetu ja Asta juures kodus üle kuu aja lutitoidul. Siis ei osatud nii väetile olevusele sobivamat nime leida.
Kitseaia juures ei saa kaua aega viita, sest oma pesast kiirustab maiust ja kiitust lunima kährik Krässu. Ka tema tõi üks pere siia leidlapsena ning ta oli siis parema meelega talitajatel süles kui üksi oma pesas. ?Aga Krässu oli vahepeal kolm kuud talveunes ja unustas magades ära, kes ta sõbrad on. Kui ärganud looma rõõmsalt patsutama läksin, sain hoopis näksata! Paari päevaga soojenes vana sõprus jälle üles,? jutustab Asta lustliku näoga karvanässile koerakrõbinaid suhu poetades.
Üle saavad vaadatud ka talvised uustulnukad ? põhjapõdrad Maura ja Redu. Reisiks maha lõigatud sarved taastuvad jõudsalt ja kui Maura taljet lähemalt silmitseda, võib arvata, et peenikest peret ei tule enam kaua oodata.
Samal ajal peetakse meil puu otsast silma peal. ?See on ilmselt Kata,? on perenaine terane ja lisab, et ilveseneiu on pärinud oma isa Joosu kombed, kes hästi krapsakas ja julge oli ning ?kirpu ega konna? ei kartnud. Mäletame meiegi, kuidas Joosu mõned aastad tagasi end sellega lõbustas, et mööda aiaäärt hiilis ja järsku peidust välja kargas: ?Khhhk!? Oh seda ehmatust ja kiljumist siis külastajate leeris! Kata olla ka ühel päeval Piiksu sihikule võtnud, tagakäppi hüppevalmis seadnud ja endale ette kujutanud, mis siis küll saaks, kui ta kitse juurde pääseks… Unistada ju võib!
Teekond karu Karuliina ja metssigade kandis kulgeb võrdlemisi rahulikult, kuid siis kuuleme ?sõjahüüdu?, mida paugupealt kellelegi omistada ei oska.
Oma urust tormab välja rebane Rex ja tekib tunne, et no kohe-kohe tõuseb loom lendu! Saba vehib sellise hooga, et selle omanik vaevu jalul püsib. Lustliku karglemisega kaasneb kirjeldamatu vaimustuskisa, milles on nii klähvimist, ulgumist kui vingumist. Ja suu on seejuures kõrvuni naerul. ?Kui ma praegu aeda sisse läheksin, siis te alles näeksite hüppeid,? räägib Asta oma fännile vitamiinikrõbinaid jagades. Võõrastega on Rex veidi väljapeetum. Pildistamisest ta suurt ei hooli, pöörab pea kõrvale ja teeb mõtliku näo. Aga nina sügada ja musti sametisi kõrvu silitada lubab küll. Vanemad rebased jälgivad seda spektaaklit võrdlemisi halvakspanevalt.
Kui rebane Ruudi saatuse kohta pärime, saame teada, et elumees, kes korra jalga lasi, jälle tagasi tuli ja karu aeda sattus, kus tal aia peremehega kana pärast omandivaidluseks läks ja kohtukuludeks sabakarvadest ilma jääda tuli, on jälle vaba mees. ?Aga ma olen teda näinud siin pruute piilumas. Mine tea, kas niisugust Don Juani aed peab, ehk on meil varsti kutsikad platsis,? muigab Asta.
Meie lahkumise ajaks on päike niipalju madalale vajunud, et näeme ära ka noored tuhkrud Tiki ja Taki, kellel kombeks just õhtupoolikul lagedale ilmuda. Ka nemad on Asta kasulapsed, antud talle sügisel imetillukestena Tõrva kandist. Nüüdseks on neist saanud imekena kasukaga vilkad loomad, kellel uskumatult naljakad näolapid ja armsad ümmargused kõrvad.
?Oravapoegadel on ilmselt juba silmad peas, kuigi me isegi ei tea, mitu neid on, sest sellisel ajal me pesakonda ei häiri. Ja küllap on peagi muidki titeuudiseid,? lubab loomapargi perenaine. Täna läheb aga loomapargi rahvas Põlvamaale ?põdrajahile?. Nimelt on seal saadaval üks põdravasikas. Millises seisus loom on ja kas ta Elistverre sobib, selgub peagi.
KAIE NÕLVAK
