Põltsamaa loomakliiniku juhataja Kaja Kivi tunneb rõõmu selle üle, et Eestis hoolitsevad paljud inimesed kodutuks jäänud kasside ja koerte eest. Staažikal veterinaararstil on neile jagada mõnedki nõuanded. Samas peaks ka üldine suhtumine kujunema selliseks, et hüljatud loomi oleks võimalikult vähe.
Millise hinnangu annaksite oma kogemuse põhjal koerte ja kasside üldisele tervislikule seisundile?
Loomaomanike teadlikus on paranenud ja silmaring avardunud. Ka koera- ja kassitoidud on muutunud kvaliteetsemaks ja inimeste neljajalgsed sõbrad saavad sageli parimat toitu. Loomade tervis kipub aga rohkem muret tekitama.
Sarnaselt inimestega tekib koertel ja kassidelgi kasvajate eri vorme, kusjuures väga halvaloomulisi. Loomad on hakanud põdema epilepsiat ja diabeeti. Kui ma loomaarstina alustasin, siis mul nende haigustega kokkupuuteid polnud. Tagasi on tulnud leptospiroos, bakteriaalne haigus, millel on palju alaliike. Tavaliselt nakatutakse saastunud veekogust juues või kontakti kaudu näriliste, kodu- ja metsloomadega, kes võivad levitada leptospiirasid, olemata ise seejuures haiged.
Paratamatult nõrgestab loomade organismi ka tõuaretus, mille eesmärgil peab kusagilt järele andma. Nii on tõukoerad mõneti nõrgemad kui segaverelised ehk rahvakeeli krantsid.
Missuguseid veterinaarvalla tõdesid peab ennekõike järgima, kui on soov võtta tänavalt kodutu kass või koer?
Käsin detsembris Kuressaares, kus kesklinna jõulupuul rippusid kodutute kasside fotod koos infoga nende iseloomu ja leidmise aja kohta. See oli südamlik, kuid ka kurb jõulupuu. Kiisusid, kelle pole kodu, on tõesti väga palju. Hea on tõdeda, et meie ühiskond on muutunud mahajäetud lemmikloomade vastu hoolivamaks.
Kõige parem, kui sellise saatusega loomi oleks võimalikult vähe. Hülgamise põhjuseid on palju. Lemmikloomi võetakse väga kergemeelselt, kuid sageli juhtub, et nendest hoolitakse vaid lühikest aega. Enam on levinud, et kassipoeg või koer võetakse maakodusse või suvilasse ning sügisel ja talvel ta hüljatakse. Arvatakse, et linnaoludes on loomaga raske toime tulla.
Mõnikord leitakse sellisele loomale ka uus omanik, kuid alati see ei õnnestu. Nähes kodutut ja kehva väljanägemisega looma, tasuks pöörduda abi saamiseks lähemasse lemmikloomade varjupaika või kohaliku omavalitsuse poole. Kui on tõesti soov ise sellisele loomale perenaiseks või peremeheks hakata, tasuks enne põhjalikult järele mõelda, kas suudetakse vastutuskoormat kanda.
Esmalt tuleks uue sõbraga käia loomaarsti vastuvõtul ja selgitada välja tema tervislik seisund. Ei saa välistada, et ilmselgelt viletsas olukorras loom on haigestunud näiteks marutaudi või mõnda teise haigusesse, mis on nakkusohtlik ka inimestele.
Kiiresti on tarvis leitud loom puhtaks pesta. Seda ei tohi teha seebiga, mida kasutavad inimesed. Loomapoodidest või apteekidest on vaja osta spetsiaalset loomaseepi või – šampooni. Kassid alluvad pesemisele tavaliselt halvasti, samas tuleb hoolitseda, et nende karvkatte oleks ilus ja korras.
Kui kodus on juba teisi lemmikloomi, tuleks arvestada, et uustulnukalt võivad nad saada parasiidid või mõne muu nakkuse.
Pikemat aega koduta olnud loom võib olla agressiivse käitumisega ja omaniku korraldusele mitte alluda. Peab arvestama ka ründamisohuga, eriti koerte puhul. Mahajäetud looma kodustamiseks ja õpetamiseks peab varuma kannatust. Vahel tasub vaev ennast ära, kuid päris kindel selles alati olla ei saa. Riske ja ohtusid on kahtlemata vähem, kui alustada lemmiklooma pidamist kutsika või kassipojaga, kes on pärit heast ja hoolivast perest.
Küllap on igas paigas inimesi, kes toidavad väljas kodutuid koeri või kasse. Mida te sellest arvate?
Need on heasüdamlikud ja tugeva empaatiavõimega inimesed. Veterinaararstina ma sellist toitmis- ja hoolitsemisviisi aga heaks ei kiida. Kui on selge, et oma kodus pole võimalik kodutut koera või kassi pidada, tasuks looma leidmisest teavitada varjupaika või kohaliku omavalitsust või siis lihtsalt loota, et ta läheb edasi ja leiab endele korralikku ja sõbraliku kodu.
Kassi- ja koerakolooniates on tõsine haiguste levimise oht. Seal sündinud kassipoegi ja kutsikaid on raske kätte saada. Lähisuguluspaaritusest võivad kergesti sündida väärarendid.
Pärast pikemat vaheaega on Eestisse jõudnud koerte katk. Kuidas oma neljajalgseid sõpru haigestumise eest kaitsta?
Koerte katk jõudis taas Eestisse põhjusel, et piirid on lahti. Koerte katku bakterit viivad edasi ka inimesed, näiteks jalgadega. Jõgevamaal pole koerte katku juhtumeid minu andmetel seni veel avastatud. Ravile see ei allu, haiguse ärahoidmiseks on ainus võimalus loom vaktsineerida. Vaktsineerimise tagajärjel tekkida võivad ajutised tervisehäired elavad koerad kergesti üle, katku aga mitte.
Põhjalikult rääkis koerte katkust tunnustatud loomaarst Tiia Toomet Eesti televisiooni saates „Terevisioon“.
Inimeste tervisest rääkides tehakse üha sagedamini juttu psüühilistest haigustest, nagu depressioon, eakate puhul ka dementsus? Kuidas on lood lemmikloomade vaimse tervisega?
Depressioon on olemas ka loomadel. Kurvameelsus võib tekkida koos kehaliste haigustega, kuid ka siis, kui looma suhtutakse hoolimatult. Mõnikord hakkab eakas loom kõndima taarudes ning väljaheiteid tuppa tegema, mitte välja küsima. Sel juhul on raske öelda, kas tegemist on organismi üldise vananemise või dementsusega.
Loomapoodides pakutakse loomade ajuvereringe ja vaimse tervise tugevdamiseks mõeldud ravimeid.
Tasub teada:
Ka loomadel on depressioon, mis kaasneb tihti haigustega.
Loomad on ümbritseva suhtes tundlikud.
Dementsus on olemas ka loomadel.
Kassi dementsust on raske hinnata.
On olemas rohud loomade aju verevarustuse parandamiseks.
JAAN LUKAS
